Sloane Leong - The Blade and the Bloodwright (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2024)

 

Mingil moel tundub, et see antoloogia on rohkem eksperimentaalsema ulmeproosa poole kaldu. Igal juhul on käesolev tekst jällegi selline, mille kujutluspildid on minu jaoks osalt tõlkimatud või mõistmatud, aga noh, ikka muljetavaldavad.

See tekst toimub saarestiku maailmas, milles rändavad sõjamehed, et hävitada neile määratud vaenlaste linnu. Ega nemad õieti hävitagi, selleks on neile kaasa antud naise moodi olend (“bloodwright”), kes toitub, ma ei tea, ütleme et verest. Ja kas see on õieti toitumine, pigem ta lihtsalt eraldab kehadest luud ja siseorganid, ja seda välgukiirusel ning suurtes kogustes. Sõjamehed on nö vaktsineeritud tema lummuse vastu, lisaks hoiavad teda vaos sellega, et lõikavad tal igal õhtul kõri läbi - mis siis hommikuks taastub selleks veidraks olendiks (olend või mitte, igal juhul kasutati teda algul vägisi võtmiseks). Aga igal rännakul on lõpp ja nii see olend transformeerub või muteerub või areneb millekski edasi ning see enam juba niisama ei tööta.

Kindlasti pole see tekst nõrganärvilistele, sellist laastamistööd olen vast kogenud Steven Eriksoni või Michael R. Fletcheri puhul; ning nagu öeldud, osa tekstist oli minu jaoks tõlkimatu. Ühelt poolt siis klassikaline fantaasiamaailma (autori järgi inspireeritud Havai olustikus), teiselt poolt paras ultragore ja body horror. Nojah, viis punkti siis sellise fantaasia eest … või nii.