Seniloetud kaheksast loost vast minu jaoks positiivseim üllatus: kui senised Kivisildi tekstid pole just suuremat muljet avaldanud, siis see on küll hästi teostatud.
Loo teeb huvitavaks just see mõneti vanamoodne teemavalik - autor ongi valinud tegevuskohaks vanapagana valla, kuhu siis üks taluneiu Eeva oma ebaõnnestunud pettuse tõttu satub; vanapagana ainsa elusoleva (kolmeteistkümnes toovat õnne!) poja Aksli naiseks. Miks pojale on hädasti naist vaja? Siin paistab autor lahknevat vanamoodsast vanapagana temaatika voolusängist - nimelt on kohalikule vanapagana vallale pandud peale needus, mida kuidagi ei õnnesti lahti muukida ja võita. Ja kui tuleb pööripäev, langeb arvatavalt meie vanapagana kaitseloits ning suurematel naabritel on nüüd võimalus vallutada siinsed valdused (vanapagana eelmised 12 poega ongi langenud erinevates madinates teiste vanapaganatega).
Aga noh, nüüd on Akslil inimesest naine ning Eeva otsustab põgenemise asemel ohjad oma kätte võtta. Kui vaid tekiks lähedust selle kidura põrgulisega.
Ühesõnaga, iseenesest on see tõesti vanamoodne ainestik - no tõepoolest, millal viimati on olnud võimalust lugeda sellisest kunglarahvalikust vanapagana vallakesest. Kuid Kivisild kirjutab sellest enamvähem kongeniaalselt ning tõepoolest: uus on ülesklopitud vana. Hea töö - ma ei ütle, et see oleks mingi uus tase (eesti) fantaasiakirjanduses, küll aga väga lahe viis kunstmuinasjutte ja folkloori ümbertõlgendada, otsimata samas miskit senikogematut.
““Miks te inimestele nõdrameelse mulje olete jätnud?” küsisin ma. Aksel, kes oli ameti loitsu kirjeldamisega, peatus poolelt sõnalt. “Kogu meie maa on täis jutte, kuidas Kaval-Ants vanapaganal naha üle kõrvade tõmbab. Aga ei sina ega su isa ega su vanavanaema pole nõrgaarulised.” Aksel ajas selja sirgeks ja tunnistas mind. Ma vaatasin talle avameelselt otsa.
“Iga maa vanapaganad on oma rahva moodi,” sõnas Aksel viimaks. “Aga me saame ka teie ettekujutust meist muuta. Kui me laseme teil mõelda, et üks tavaline talupoeg meist võitu saab, säilib inimestes lootus, et kõik pole kadunud. Et kui nad kord juba vanapagana üle kavaldavad, saavad nad seda teha ka teiste võimumeestega.”
“Riigiametnikud, kirikuõpetajad, mõisahärrad,” laususin ma Aksli sõnade mõtet adudes. Aksel noogutas.” (lk 274)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar