Ühel järjekordsel lahingumissioonil tekib kahe mecha (või kuidas õieti nimetada selliseid inimesel põhinevaid robotisüsteeme) vahel üleliigne kontakt. Nad nimelt suhtlevad ja seda töövälistel teemadel; nende vahel tekib suisa kiindumus, mis süveneb aja jooksul (sest loo peategelane on vähe Mõrvarboti tüüpi tegelane ning manipuleerib infosüsteemidega nii, et nad saaksid edaspidi koos kulgeda). Muidu on nende ülesandeks firma soovil teiste firmade töötajaid hävitada ja turvata varade ülevõtmine.
Need mechad on tõepoolest inimpäritolu: kunagi on need inimesed võlgade katteks sõlminud vastava lepingu ja siis on neid muudetud tööstuslikeks lahingumasinateks, mis suudavad tegutseda avakosmoses ning mida siis ühelt ülesandelt teisele viiakse. Aga mingid inimlikud emotsioonid on neil järel ja nagu näha, ka soov läheduse järele. Kuid … kas sellised süsteemid üldse saavad järelvalve tingimustes midagi sellist saavutada?
Et lugeja jaoks asja veel dramatiseerida, siis loo tegelased on mingil moel LGBT tüübid - aga eks selletagi on omamoodi huvitav probleemipüstitus (noh, lisaks kumab läbi nooruslik kapitalismikriitika), mille lahendus on omamoodi lootusrikas. Eks selline tegelaskond meenutab muidugi Martha Wellsi Mõrvarboti, aga autoritel on siiski vähe erinevad lähtekohad ja suundumused.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar