Hästi teistsugune, kui ma harjunud olen.
Esiteks ei saa tihti arugi, kas luuletus on nüüd läbi ja algas uus, või jätkub sama uuel leheküljel. Korduvad kujundid, sõnastused, ideed. Mitte halvas mõttes, vaid nagu loits, nagu mõteterodu, mis puutub üht ja sama eri nurkade alt.
Mõnes mõttes nagu peatükkideta romaan.
Teiseks ei ole üldse armuhala. (Ma ei mõtle seda halvasti, ise olen armuhala Eesti Meister vähemalt.)
Kõige lähem asi armastusluulele - ning "armastus" kõige laiemas mõttes - on tõsiasi, et osad luuletused kasutavad vahepeal sina-vormi. Ja üks suudlus suule.
Kolmandaks teeb Hanneleele Kaldmaa asja, mida ma üldiselt ÜLDSE ei salli.
Ehk esitab kujundeid ja kasutab veidrat lausestust, ilma et ma aru saaksin, millele ta nüüd viitab, mida see kujund TÄHENDAB ja miks peab seal kohas olema just "kui", mitte "ega" või muu sidesõna, mis paremini sobiks. Nagu oleks ta kirjutanud normaalse lause ja siis ühe sidesõna sobimatuga asendanud, et luulelisem oleks.
Ainult et siin kogus need asjad ei häiri. Olgu, see valesti kokku pandud lause natuke. Aga kuna terve kogu on selline unistuslik kobamine geoloogia-oletuste-unenägude-müütide-iseoma-tunnetuse segus ja KÕIK on korraga kujund ja ei ole seda mitte, tundub arusaamatu mitte tobedalt arusaamatu, vaid mõistetavalt arusaamatuna.
Toreda võttena mainib luuletaja hästi konkreetset midagi - just seda õuna, seda konkreetset kummutit, Peipsi järve kukkuja lartsatust - kõrvuti hästi uduse kujundiga või millegi abstrakstse ja kaugega. pooleldi mitteaimatavaga.
See jätab lugejasse tunde, et kujund on päris. Sammal suudlebki, lõvid luusivadki lävepakkudel.
Või siis ikkagi päriselt mitte?
Ma ei saagi kõigest aru saada, juttu ei olegi lihtsatest selgetest asjadest-sündmustest-inimestest-tunnetest, vaid kaasaminek peabki intuitiivne olema. Omaenda vere põhja ja minevikku nii kaugele, et inimsugu ei ole veel veest väljaski. Lapsepõlve ja esivanemate eelsesse põlve korraga ja kordamööda. Kõik on just praegu - niipalju, kui üldse tegelikkust olemas on.
Kaasaminek ei ole raske, vastupidi. Kõik on kerge, õhuline, mis korraks oli kivi, on kohe jälle valgus, mis oli vesi, on maa, mis oli valgus, on aken ja nii edasi. Korraga liblikkerge lugeda ja samas on sügavad vood. Kivi sisemuses kasvõi.
Luuletuste vahel on proosapalad. Neid võib kindlasti ka proosaluuletusteks arvata, nad on sellesama üks-asi-muutub-teiseks rütmiga, aga mulle tunduvad õigemad "paladena". Et võtad vahepeal ampsu tahedamat ka, enne kui õhulisse tagasi lendad.
Ma arvan, see kogu ei sündinud aja jooksul kogunenud luuletustest, vaid täpselt sellena, mis ta on. Tervikkogu. Kirjutatigi tervikuks. Mis ei ole teps mitte tavaline luulekogu koostamise meetod.
Olgu, võibolla kolmas osa on varem ka kirjutatud - aga enamik tekste just selle kogu jaoks.
Kummalisel kogul on ka kummaline kaanekujundus. Mingis mõttes häirib see mind ikka veel - aga samas .... võibolla nii kummalisel kogul peabki nii kummaline kaas olema?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar