Mulle väga meeldib näha Tuglast fantaasiakirjanduse antoloogias - seda enam, et see jutt sobib sinna täpselt. Mida ma kogu aeg räägin: ulme ei ole eraldi "need imelikud", kirjandus on kirjandus ja välja mõtlemine käib asja juurde.
Lugu on poeetiline, intensiivne ja kardan, et kui ma mõned suuremad sisumärgid ette ära ütlen, kaotab see osa lugemismõnu. Vähemalt minuga oli küll nii - kuna ma teadsin, et Tuglas ei kirjutanud "fantaasiakirjandust", vaid kirjandust ja pealegi päris ammu aega tagasi, nii et ükski klishee teda veel ei kammitsenud ja mingit "nagu peab" ei olnud, ma üldse ei kujutanud ette, kuhu jutt loovib ja mis juhtub.
Ent seda võib öelda, et lool on algus, lool on lõpp ja vahepeal kulgeb ta ettearvamatutes suundades. Ja et juhub võõrastele oma, omadele võõras, võib vist ka ära öelda.
Eraldi punktina võib ilmselt ka ära tuua, kuidas ühegi tegelase, isegi minategelase isiksust ja hinge me tundma ei saa. Ainult muljed, tundumised, selle hetke palangud.
Keel on mõnusalt vanamoeline, pisut kummaline. See annab ka juurde - "ummik" ei tähenda üldse seda, milleks me seda tänapäeval oletame. Näiteks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar