Et kui pealkirjas on kaks, siis siit võib kõiksugu duaalsusi või vastandusi või suundumusi välja otsida. Nagu aru saan, on murca eelkõige tuntud laivluuletajana ja eks sellevõrra on tekstid ka keskmisest löövamad, kuulajate poolt testitud töötavaks. Aga siin pole vaid irriteerimine ja tirriteerimine, ning hetkiti tuleb siit midagi … puhtalt olemise kohta. Ja need on olemuslikud, arhetüüpsed (samas: kas nüüd just sotsiaalselt löövad, pigem kaasaegsest seisundist).
Kõigest löövusest hoolimata ei saa öelda, et kõik teemad mind kõnetaks (või et kogu kogu oleks puhas kuld - aga see polegi võimalik, igal heal jutu- või luulekogul on oma igavamad hetked), sest noh, kipun olema meessoost lugeja ning empaatiaga on nagu on. Ja eks on tekste, mis paistavad olevat omamütoloogilised, aga mul pole autorist halli aimugi (mis on muidugi üldiselt vaid kasuks, et tekste neutraalselt lugeda).
Kuna kogu ilmus juba eelmisel aastal ja kirjastus Hunt on tugeva meediakajastusega, siis on jõudnud ilmuda juba akadeemilisemad arvustused oma arvamustega.
JUMAL TÄNATUD
puud: toodud
taara: viidud
viivised: makstud
prügi: sorteeritud
sõnad: seatud
avaldus: esitatud
armastus: avaldatud
tuba: köetud
laud: kaetud
soovid: sõnastatud
jumal: tänatud
(lk 34)
VANAEMA KÖÖK
“vanaema, kui palju sibulat rosoljesse läheb?”
“mitte palju, nii silma järgi
parajalt. vaata, et liiga vähe ei saa”
pliit köeb ja sa kõõlud köögiuksel
ega kaugemale tulla pole mõtet
jääd veel jalgu
“linnupoja,
näe, too mulle sealt seda
sellega
mis on, noh, selle kõrval seal
tead küll
heldeke, las ma toon oma prillid”
moosisuhkur kappi
kurgipurgid sahvririiulile ritta
vanaema köögis, sina köögiuksel ikka
ja siis
ühe kaupa
lähevad kõik vanaemad kõigist köökidest minema
kellad seisma, moosid halli, tuled kustu pliidi alt
ootamatut tühjust kuulad ja imestad
astud tasa üle köögiläve, segad ise oma elu
kurbust rõõmule sekka, mitte palju, just nii …
parajalt
(lk 61)
