Hannu Mäkelä: Härra Huu

Nagu ikka, sattusin "Härra Huud" üle lugema juhtumisi.
Tahtsin midagi head ja kerget, vist lasteraamatut. Mitte seda, mitte seda, mitte seda ... oi! Ma olen Oisu raamatukogust ülejäävate raamatute kastist endale "Härra Huu" toonud!

Olgu, loen "Härra Huud".

Ma ei olnudki eriti kaugele jõudnud, kui taipasin, et Härra Huu on õpikuautist. 
Lapsena ma seda ei märganud. Noorena ma seda ei märganud. Ja täiskasvanuna lugesin viimati ilmselt siis, kui ei teadnud veel, et autism ja autistid on midagi kaugelt teistsugust kui "Vihmamehes" nähtu. 
Enamasti. 

Härra Huu on nii ilmselgelt autist, et hakkasin kõiges, mida ta teeb, mis temaga sünnib, kuidas ta suhtub ja mismoodi valikuid teeb, nägema iseennast. Mida ma teen, mis minuga sünnib, kuidas ma suhtun ja mismoodi valikuid teen.

Hirmutamine on töö, millest ta aru ei saa, aga mida ta peab tegema, sest no see on temasuguste töö. 
Tegelikult ta natuke pelgab lapsi, kui need lärmakad ja ideid täis on. Aga kui hirmutamiseks läheb, ta sellele osale ei mõtle, see selgub hiljem. 
Üldiselt ta väga ei taha seda hirmutamisvärki teha. Vihma sajab ja jalad saavad märjaks ja vbla saab veel nohu ... ainus kord, kus ta päriselt meelega koledat kolli teeb, on kord, kui ta päästab vanamutikest purjus kaakide käest.

Ta sööb kogu aeg üht ja sama toitu. Ta vihkab karjumist. Tal on hell ja kaastundlik loomus ja ta tahab alati kõiki aidata. Talle ei meeldi uued riided ega end pesta. Üldse vesi, sest see on märg. Vesi on hea ainult tee tegemiseks. Ta unustab ühtepuhku ära asjad, mis teistele inimestele tähtsad tunduvad. Ta ei loe eriti hästi inimkäitumist, ei saa aru, kas ilmselgelt valetatakse või kas ähvardustel on veidigi tõsi taga, ent samas loeb väga kiirelt ja kahtlusteta välja pisikesi varjundeid meeleoludes. Tal on probleemidele kummalised lahendused ja ta ise ei saa enamasti arugi, et tegu on võlukunstiga ja ta tegi midagi tavatut. See-eest tõuseb tohutu enesega rahulolu, kui on õpitud ust käepidemest avama või selgeks saadud, kuidas elektripliiti kasutada. Üsna tavapärasel määral hämmeldunud olemine ka tagaaeda üleöö ilmunud laeva või ootamatu "oi-mind-koliti-praegu-minema!" üle, sest nagunii on kõik päevad kummalised ja elu täis arusaamatusi ja reegleid, mida ta ei mõista, Kui olud muutuvad, elab siis teistmoodi, mitte ei imesta, otsi põhjusi, ürita aru saada, miks on nii. Korduv vaikne helifoon rahustab - näiteks vihma trummeldamine katusel.

Esimene osa raamatut on Härra Huu igapäevade kirjeldus. Ta üritab olla nagu teised. Käia suusatamas. kalal ja saunas, kasvatada lilli ja koristada. 
Need asjad ei taha õnnestuda peamiselt seepärast, et ta ei saa üldse aru, mis rõõmu neist olema peaks ja kuidas seda leida. Lisaks tutvub ta lastega ning tegeleb ellujäämisega. Iga päev on omamoodi kangelaslikult võidetud, kui ellu on jäädud. 
Või siis iga öö. Ta ülevalolemises puudub regulaarsus, aga eelistab ikkagi ööaega.

Teine osa on peamiselt seiklustest maa all.
Struktuurilt meenutab kogumik teist nõukogude aja imehead kogumikku - "Muumitrolli". Esimene osa on maailma tundmaõppimine (talveunest ärganud troll on muuseas sama autistlik kui Härra Huu), siis kärts-mürts-seikluslik osa ("Härra Huu saab naabri" ja "Muumipapa memuaarid") ja kolmas osa uude kohta kolimisest, täiesti uutmoodi elust ja selle tunnetamisest ("Muumipapa ja meri" ja "Härra Huu kolib ära"). 
Ainult omaette jutte "Härra Huus" pole. 
Kõik jutud on kolme osa sees, mitte ühtegi väljaspool.

Niisiis, seiklused maa all. 
Lapsena lugesin neid täiesti teistmoodi. Kõik oligi ehe ja hirmutav. 
Nüüd lugesin: "Aa, sellele lahendusele oli varem ta igapäevakirjeldustes viidatud. Sellele ka. Sellele ka. Tore, et iga laps sai ka korduvalt kangelane olla! Jai!"
Lapsena ei saanud ma isegi sellest aru, et Emma ei olnud päriselt tuleauku kistud, vaid oli admirali ise maha jätnud ja oma ema juurde elama läinud.

Autist, noh.

Ja nagu "Muumitrolligagi" - keskmine osa, mis mulle lapsena kõige rohkem meeldis, jättis nüüd kõige ükskõiksemaks. Mhmh, ei ole halb. Mingis teises kontekstis oleks isegi hea. Aga nüüd, kui põnevust vähem vaja, kõige tüütum. 
Samas - vbla ei tunduks teised osad nii head, kui vahepeal natuke kärtsu ja mürtsu poleks?

Kolmas osa on "Härra Huu kolib ära".
Härra Huu kolib endalegi ootamatult linna ja seal ellujäämiseks on vaja hoopis uusi oskusi. Kehtivad hoopis teised reeglid. Inimesed on sõbralikud või siis teesklevad sõbralikkust ja Härra Huu saab hoobilt vahest aru. Sõlmib uusi tutvusi. Kohtub vanade tuttavatega. Sooritab imesid. Ei oska liftiga sõita. Püsib tööl tund aega ja on pärast uhke, et nii kaua.
Kõik on korraga keeruline ja kerge - nagu kogu aeg.

Raamatu keel on ka autistlik. Päriselt. Nt lause "Kõrkjate ümber oli vesi jäätunud klaassõrmusteks." Just. 
Täpselt. 

Bukahoolik

4.c klassi õpilaste raamaturiiul

Ursula K. Le Guin „Lääneranniku annaalid I : Annid“ (Fantaasia, 2025), tlk Triin Loide

Selgesti fantaasia ja selgesti noorteromaan. Praeguste aegadega eriti hästi klappiv on sõnum inimese otsustusvabadusest enda kätes-jalgades-peas-südames peituva jõu üle, selle üle, kuidas ja milleks seda kasutada. Lisaks ei pruugi eneses peituv tugevus alati olla see, mida ise ette kujutad või mida teised ootavad. Aga eks sellel teiste ootuste ja olemasoleva maailmakorra juurest kõrvale jalutamisel on ka oma hind, siin loos on esitatud keskaja kanti tingimuste kohta üsnagi tehtav variant. Kirja pandud on kogu värk vanameistrile omase viimistletusega, ning oletatavasti avatakse annaalide järgmistes osades ka siinset maailma ja andide olemuse küsimust edasi.

Tegevus toimub sellises Šoti mägismaade vaibiga aladel, kus klannide pereliini pidi päranduvad mitmesugused võluvõimed ning klannipea ülesandeks on kõigi talle lojaalsete heaolu eest hoolitsemine. Eri klannide vahel on lisaks liitudele tavapäraseks ka vaenujalad ja röövretked teiste territooriumitele jms. Peategelane on klannipealiku poeg, pärast kaua oodatud suretamisvõime juhuslikku ja hävitavat avaldumist elab pimedana, kuna võime töötab läbi pilgu. Peategelase ema on sealjuures pärit hoopis madalmaadest, kus inimestel võluvõimed puuduvad, ent ometi annab temagi midagi oma pojale edasi. „And“ nagu neid võluvõimeid siin maailmas on kombeks nimetada, võib ehk olla ka hoopis laiem mõiste.

Loomanimede eestindused olid mõnusalt suupärased – hobused Hallvillem ja Kimmelike (tahtsin küll pidevalt Kimlike lugeda, aga ju sel nimel pidigi siis mingi nõks juures olema), Hõbelehm, koer Süssu.

Vanainimesena noortekirjandust lugedes tundub vist olevat tavapärane oht, et isegi minusugune hetkes elav lugeja, kes enamasti isegi krimkat lugedes ei üritagi eriti ette analüüsida, et kes see paha on, hakkab juba alguses asju aimama. Eks muidugi mahu poolest on see ka fantaasiaromaani kohta selline põgus ja siis tulevadki põhielemendid, rohkem esile, ei saa olmeseikadesse ja kõrvalliinidesse ära eksida.

Siiski, lugude jutustamist ja välja mõtlemist puudutav osa tundub justkui killuke midagi vahetumat, justkui loo süda. Nonde väljamõeldud maailma sees olevate pärimuslike tegelaste juba äraräägitust välja jäävate seikluste välja mõtlemise hetk mõjub sellise avatud aknakesena selgelt struktureeritud loos.

„Kas su ema õpetab sulle, kuidas andi kasutada?“ küsisin kunagi Gry käest, kui olin parajasti ennast täis tõigast, et isa õpetas mind minu andi kasutama.

Gry raputas pead. „Ema ütleb, et andi ei kasutata. And kasutab sind.“

„Seda tuleb õppida kasutama,“ andsin talle pühalikult ja rangelt teada.

„Mina ei õpi,“ vastas Gry.

Ta oli tahtejõuline, ükskõikne – mõnikord liigagi oma ema moodi. Ta ei vaielnud minuga, ei kaitsnud oma seiskohti, ei muutnud neid. Ta tahtis vaikust. Kuid kui mu ema lugusid vestis, siis kuulas Gry teda vaikides ning kuulis iga sõna, kuulis, talletas, väärtustas, mõtles nendele.

„Sa oled kuulaja,“ ütles Melle talle. „Mitte ainult kutsuja, vaid ka kuulaja. Sa kuulad hiiri, kas pole?“

Gry noogutas.

„Mida nad räägivad?“

„Hiirte asju,“ vastas Gry. Ta oli väga uje isegi Melle läheduses, keda ta väga armastas.

„Kuna sa oled kutsuja, siis ilmselt võiksid sa kutsuda hiired, kes mu aidas elavad, ja soovitada neile talli kolimist?“

Gry mõtles sellele.

„Nad peaksid oma lapsed samuti ära kolima,“ vastas ta.

„Ahaa,“ lausus mu ema. „Selle peale ma ei tulnudki. Ei tule kõne allagi. Lisaks elab tallis kass.“

„Sa võiksid kassi aita kolida,“ ütles Gry. Tema mõistus liikus ettearvamatuid radu mööda; ta nägi maailma nii, nagu rotid seda nägid, nii nagu kass nägi, nii nagu mu ema nägi ja seda kõike korraga. Tema maailm oli hoomamatult keerukas. Ta ei astunud oma seisukohtade kaitseks välja, sest tal olid üksteisele vasturääkivad seisukohad pea kõige osas.

Ent ometigi oli ta kõigutamatu. (lk 34-35)