Jakob Kõrv - Kindel eesmärk (1889)

"Midagi pole ilmas kardetawam, kui see, et keegi ennast tujust ja kergest meelest wõita laseb. Häda sellele, kes wastu ei jõua seista! (lk 251)"

Tänapäine lugeja, kelle kätte satub enam kui saja aasta vanune gootikirjaline tekst, ei saa lugedes jääda sisu tasemele, mööduda keele võlust, jätta märkamata vanaaegse keele ja kirja kasutust ning võrdlemata kaasaegse keelekasutuse ja grammatikareeglitega, alates kirjavahemärkidest, lõpetades sõnade tähenduse muutumisest, mistõttu sellisest – käesolevast – teosest rääkides on sisust ehk isegi huvitavam ja tähelepanuväärsem keeleline tase.

Aga ikkagi natuke sisust. See on raamat talupoja ja mõisniku suhetest. Peategelane on mees nimega Tõnu Konrat (kusjuures, autor Kõrv pole vist päris kindel, millist kirjapilti kasutada - vahel Konrat, siis Kondrat, aga ka Kondrad), kes eesti mõisniku juurest põgenemise järel jõuab elama Riiga, tubli töömehena saab seal rikkaks härraks, kel ka poeg sünnib, eaka ja rikkana, 50ndates eluaastates naaseb Tõnu tagasi Eestimaale, lapsepõlvepaika Alatskivi lähedale mõisamaadele, tänu juhuste kokkulangevusele ostab kättemaksunaudinguga endise mõisniku maad, ning paneb oma poja (mõelge vaid, lihtsa eesti talupoja poja!) mõisniku tütre abikaasaks (""Paruni herra! mis oleks Teie isa mõtelnud, kui keegi temale peale selle, kui ta mulle seda weikest karistust andis, oleks ütelnud, et minu poeg ühel päewal tema pojatütre wõtma saaks?” (lk 165)"). Teose edenedes muutub peategelaseks Tõnu poeg Johannes, andekas, haritud ning sümpaatne noorsand. Raamatus leidub kirgi, hingepiina, valestimõistmisi, ja möödarääkimisi, lõpus loomulikult puhast headust, üllast leppimist ning tõelist armastust.

„Kindel eesmärk" ei hiilga küll psühholoogilise süvaanalüüsiga, kuid on siiski oodatust keerukam ning mitmetahulisem. Pille-Riin Larm on kirjutanud: "Kõrvi algupäraseks ilukirjanduslikuks peateoseks on jutustus „Kindel eesmärk”, mis hakkas ilmuma /…/ esmalt järjejutuna (1888). Teoses kujutatakse kärneripoisi teed miljonäriks, stiililt ja sisult jääb teos vähenõudlikuks.” Võimalik, et siinkirjutajagi ootused olid liiga madalad, kuid meeldiva üllatusena ilmnes, et lisaks mustale ja valgele hea-halva vastandusele leidub siin ka keerukamaid karakteriseeringuid. Jakob Kõrv oli aga kahtlemata hea jutustaja, kes ei peljanud aeg-ajalt ka põnevaid moraali- ja tarkusesõnu vahele pikkida. Näituseks: "Kenad naised on kõik edewad ja tahawad kõikide meeste meele pärast olla." (lk 214) ja "Kõige paremadgi naised pole muud, kui piinajad waimud meeste kaela peal. Kõige mõistlikumatelgi on ikka oma osa narritempusi. (lk 215) " Dialoogideski esineb aeg-ajalt üllatavat teravust, irooniat ning mitmeplaanilisust, mis muudab raamatu eeldatust märksa mitmeplaanilisemaks.

Nii nagu on segadus peategelase nime kirjutuslaadis (Konrad, Konrat, Kondrat), on põnev näha keelekasutuses ka teisi ebajärjepidevusi, näiteks märgatava reeglistikuta mitmes variandis esinevad sõnad: parun ja paron, ("Mull on hea meel, Teid tundma saada, härra Kondrat,” ütles paron, eht mõisniku wiisil uhkeste teretades. „See on küll aga wana tutwuse uuendamine, paruni herra,” ütles Kondrat ja kumardas parajaste. (lk 64-65)" "Temal oli üks tuttaw sõnade register peas, ja neid rääkis ta nõnda, et igaüts arvama pidi: see parun on uuema aja laps.” (lk 65)). Taolise ebapüsivuse põhjuseks võiks muidugi arvata, et kirjanik Kõrv erinevad lõigud erinevatel päevadel kirjutanud on ning eesti kirjapildi grammatika tolleaegne vähene raamistatus ja reeglistatus ei andnud pidepunkte, mille toel eelnevalt kirjutatut mäletada. Sellegipoolest on üle mõistuse veider näha taolist anarhiat sõnakasutuses.

Loomulikult on vanemate tekstide puhul silmatorkav ka võõrsõnade kirjapilt, nagu ka veel 20. sajandi alguse tekstides, ilmnevad needki ebakindlal ja eesti keele kõlale ja (praegusele) grammatikale mitte vastavas vormis, nt olivipuud, advokat, prohvessor, politika (aga kõne all olevas teoses ka: "poliitika").

Siinkirjutaja üks lemmikuid on kirjapilt: sõnad mul, sul, tal on vanas kirjakeeles mull, sull, tall. Hhuvitav, millal võetigi vastu keeleseadus, mis kirjakeeles talle ja tema, mulli ja minu, eristas.

Võrreldes tänapäevasega on 19. sajandi tekst siiram, ausam, puhtam, naiivsem ja lapselikum. Enamus praegusaegseid eestlasi kõneleb kirjakeelt (ja samas - interneti kasutusest tulenevalt on jällegi märgatav kõnekeele mõju kirjakeelele). Tolleaegne kirjutatud keel juhindus mitte niivõrd ettekirjutatud reeglitest, kui keeletajust ning -tundest. Grammatikareeglitega vägistamata esinevad (pealtnäha) suvaliselt mõlemad sõnakujud "nüüd" ja “nüid", "peaks" ja "piaks", "healel" ja "häälel", "rõõmus" ja "rõemus". Ka kasutatakse nime Peterburi, siis jälle Peeterburi.

Loomulikult erinevad ka kokku-lahkukirjutamisreeglid, (nt “liht teenistuses”).

Põnevaid sõnu leiab muidugi ka, nt "valvaka-juusteline mees", tõeline kaunissõna : "kapstas" (ehk "kapsas").

Veel grammatika-alaseid tähelepanekuid: vähene osastava käände kasutatavus, selle asemel omastav. Kõik riikide jm kohanimedega seotud sõnad on kirjutatud suure tähega: Eestlane, Riialane, Venekeel, Saksakeel (üks sõna!). Komakasutuse kohapealt tundub asi olevat üsna juhuslik. Samuti on arusaaamtused –gi ja –ki liite kasutamises. Kõla järgi? Nt millesgi, misgi, oleksgi, aastatgi, minutitgi, vähematgi, aga ka vähematki, sõnakestki, tuleleegistki, sügavusestki.
Käesoleva teksti lõpetuseks aga mõned tarkuselaused ja muidutsitaadid.

* "Maailm on niisugune, et arwaste keegi parun ehk kuningasgi võiks kiita, et ta kunagi mõnd kärbest weini klaasist ehk palja Jumala weega alla poleks joonud. Kui suutäis hea ja kärbes mitte liig tugew pole — joodagu rahuga. (150)"

* "Johannes armastas — ja armastus ei tunne mingisugust mõisturikast harutust. Armastus lubab asju käända ja wäända — tema wald on: riimita laul. (144)"

* "Päewade ja raha raiskamise haigusel on just seesamasugune wiis, nagu wiinajoomise haigusel: sagedaste kisub ta pööraja jälle tagasi oma küisi ja sagedaste weel hullemine, kui enne. Ainult see on mees, kes täieste seda nõrkust wõidab — ka neid mehi on. (lk 88)"

* "Pentsikas mood, see pagana suitsetamine. Need sigarid maksawad läbistiku kümme kopikat tükk. Kümne minuti pärast on Sul kümme kopikat suitsus wastu taewast lastud. Kas see küll mitte üks weider wärk ei ole?" (lk 118)