Üks tüütumaid ilukirjanduse lugemisi on pikalt-laialt lapsepõlve raskustest lugemine. Või noh, üldse lapsepõlve uurimine-puurimine. Veel hullem, kui lapsepõlve kannatustele eelneb kuldne eellugu – ehk siis olid toredad vanemad (nii on ka Kvothe vanemad võimatult-laitmatult imalad) ja ideaalne perekonnana kasvamine ja mis küll korraga juhtus. Muidugi, eks see kõik ole ilmtingimata vaja meeletu superkangelase loomiseks:“Kui ta keeras pudeleid oma pikkade ja osavate käte vahel, leevendasid tuttavad liigutused mõnd väsinud kurdu tema näos, lastes tal paista nooremana, kindlasti alla kolmekümnesena. Isegi mitte veel kolmekümne lähedalgi. Liiga noorena kõrtsmiku kohta. Liiga noorena mehe kohta, kelle näos oli nii palju väsimuskurde.” (lk 20)
Raamatu tagakaane võrdlus Tolkieni loominguga on kahe otsaga asi – ühelt poolt hea reklaamitrikk (“kas tõesti?”-efekt), teiselt poolt kindel märk raamatus pettumises. Lood, mida esitatakse (jutt pole ainult Rothfussist), on sellised lahjad lurrid 20.saj. lõpu-21.saj. alguse autoritelt (inimesed kirjutavad, sest on tahtmist ja on olemas turg, kus nende tooteid tarbitakse). Võrdlus on kui kärbsepaber, kõigest hoolimata sunnid end teksti läbi lugema. Ma ei väida, et Tolkien on jumal või mõõdupuu, ta on lihtsalt kamakas, mis ei sobitu hästi tavapärase muinasulmelugude massiga.
Kaks väikest tähelepanekut, Kvothe näeb kord unes Stonehenge'i (lk 151), ja väitleb vabavärsi teemal (lk 330).
Loodetavasti järgmised osad annavad võimaluse paremaks arvamiseks.
(Tuleb välja, et avaldati pool esimesest raamatust...)
baas
2 kommentaari:
Kriitika on alati vajalik, ainus kriitikute probleem on, et ei leita kunagi positiivseid külgi... See et tal oli nii öelda "kuldne perekond" oli just haruldane ja teistsugune lahendus tavalistele lugudele. Lugedes olin hämmingus sest enamasti on alati õnnetu orb või perekonna ohver just kangelane... Teiseks oli lugu väga sümboolne. See pani mõtlema. Tegemist polnud tavalise muinasjutu või seiklusjutuga, mida tänapäeva kommertskirjandus väga usinalt toodab (näiteks "Videviku saaga") Sealsed lahendused ja mõtted olid väga sügavad ning mitte miski ei jäänud selles raamatus pealiskaudseks. Kolmandaks kui märkasite oli teos ääretult põhjalik. See suutis oma kirjelduste ja mahlaka sõnavaraga panna lugeja ka sinna hetkesse. Muidugi oleneb kui hea lugeja te olete. See raamat on üks parimad just oma kirjelduste, põhjalikkuse ja nägemuste. Aga ma mõistan teie kriitikat, sest eks igaüks näeb erinevaid asju. See et "Tuule nime" võrreldakse Tolkieniga... Noh, olen märganud, et kõiki bestsellereid võrreldakse hetkel Tolkieni keskmaaga. Tolkieni teoseid võetakse kui mõõdupuud.
Eks meil kõigil ole õigus oma avramusele.
Kui nüüd enda postitust üle loen... ei ole just huvitav arvamusavaldus, täiesti mittemidagiütlev.
Aga teie kommentaar on igati hea, ja tõepoolest - see, et mulle või kellelegi teisele raamat muljet ei avaldanud, ei tähenda, et tegemist on halva tekstiga. Igaühele oma ja igati respekteerin teie arvamust (jumal kui igav see oleks, kui kõik loeksid ühtmoodi ja just nii, nagu kirjanik võiks oma unelmates tahta) ja kui mõni raamat kellelegi hea mulje jätab, siis see on ainult tore.
Huvitav, kas Varrak jättis romaanisarja pooleli (nagu Robillardigi?), teine (mitte esimese raamatu teine osa) raamat pole senini ilmunud.
Postita kommentaar