Vadim Želnin – Läbi aastaaegade (1985)

Raamatu vastu tärkas huvi peale Rohelises Väravas loetut, seega sai loetud, mõnusalt selgelt esitatud arusaamad looduses toimuvast.

“Üldiselt on aga nõnda, et mida varem teatav linnuliik tuleb, seda hiljem ta meilt lahkub, näiteks kiivitajad, kuldnokad, lõokesed, musträstad ja teised rästaliigid. Mida hiljem linnud saabuvad, seda varem nad meilt lahkuvad (kägu, ööbik, rukkirääk). Linnud jõuavad pärale siis, kui munemisaeg on käes. Igal linnuliigil on erinev ja selle määrab valguspäeva pikkus.” (lk 20)

“Nii et valguspäeva pikkus ning päevaste õhutemperatuuride summa 1.aprillist taime õitsemiseni on väga erinevad ja ei ole tõenäoliselt määravad tegurid taime õitsema hakkamisel. On veel üks väga huvitav asjaolu: öökülmad ja varahommikused miinustemperatuurid ei pidurda kuidagi õitsemisperioodi algust.” (lk 26)

“Et liha säiliks värskena, ei surma rebane oma saaki päriselt, vaid hammustab selle lihased sedavõrd läbi, et loom liikuda ei saa, ja matab ta siis maha. Olen kahel korral sattunud kartulipõllul rebase poolsurnud “saagile” - esimesel korral oli see kana, teine kord kukk. Muld oli vagudelt ohvritele peale kraabitud, ainult pead ja sabad paistsid välja. Julm tegu.” (lk 35-36)

“Seal, kus on kiskja elukoht, võivad kõik taimtoidulised loomad end julgelt tunda, sest kiskjad neid ei puutu. Harilikult on nii, et kiskja oma pesa lähedalt ei murra, ükskõik kui verejanuline ta muidu ka poleks. Seda teades võib alati üles leida rebase või kotka kodu.” (lk 37)

“Ma mäletan üht üliõpilast-filosoofi, kes oli lapsest saadik linnas elanud ja ei teadnud jahist midagi. Kord sõitsime temaga rongis. Ta vaatas aknast välja, oli talv ja lumi maas. Äkki hakkas üliõpilane värisema, vaatas pingsalt ühes suunas ja ta nägugi oli moondunud. Mis juhtus? Ta nägi jänest. Kulus tükk aega, enne kui ta rahunes. Siis ta rääkis, et oli tahtmine loom kinni püüda ja tappa. Niisugune kirg, jahikirg, sündis haruldaselt rahulikus, flegmaatilises inimeses, kes peale raamatutes tuhnimise ja õppimise muud peaaegu ei teinud ega tahtnudki teha.” (lk 43)

“1. Keskmiselt pehmele talvele järgneb loodetavasti jahe suvi.
2.Väga pehmele talvele järgneb soe suvi.
3.Keskmiselt külmale talvele järgneb jahe suvi.
4.Väga külmale talvele järgneb väga jahe suvi.
5.Keskmiselt soojale suvele järgneb keskmiselt soe talv.
6.Väga soojale suvele järgneb külm talv.” (lk 50)

“Igatahes enne sajust ja vilu perioodi on kaladel, eriti taimtoidulistel, kõhukoopa ja sisikonna veresoontes veresisaldus suurem. Lõhkilõigatud kala on päris punase sisikonnaga. Enne kuiva perioodi saabumist sisaldavad veresooned tunduvalt vähem verd kui muul ajal.” (lk 60)

“Tegelikult on nii, et kui lõokesed ja mõned teised linnuliigid tulevad enne suurt sula (ükskõik, kas sula on varajane või hiline), siis kevad on pikk ja jahe. Kui aga lindude tulek langeb kevadise suure sula ajale või jääb peale seda, siis on kevad kiire ja soe. See võib tunduda imelikuna, kuid on siiski nii.” (lk 66-67)

“Kui kevadel kägu kukkuma hakkab, on loota, et umbes kümne päeva pärast või veidi hiljem puhkeb õitsele võilill ja 15-20 päeva pärast toomingas. Toominga õitsemise ajal on optimaalne teravilja külviaeg. Seetõttu peaks käo tulekut jälgima põllumehed.” (lk 76)