Päris vaimukas lugu lähituleviku heaoluühiskonnast (kaugelt erinev Friedenthali tulevikunägemusest), kus kõiksugu mugavusteenuste kõrval on naistel võimalik kasutada ka äppi “Kannatusevaba Elu” (Taiwanist!). Esitad küsimuse, äpp vastab kas “jah”, “nii või naa”, “ei” ja seda iga eluvaldkonna puhul, esitades soovi korral põhjendusegi. Tulemuseks ongi kannatusevaba elu. Kui äpp peakski eksima, on võimalik saada suur kahjuhüvitus (kui suudad tõendada).
Äpi kasutus maksab küll palju, kuid viimaks loo peategelane Piia soetab selle. Tõepoolest, elukvaliteet paraneb. Ainult partneri valik paneb kukalt kratsima või noh, tekitab puhast meeleheidet, sest äpp praagib välja kõik ihaldusväärsed mehed ja kiidab heaks … mingid plönnid. Ühel kontserdil kohatud mehega suhtlemist alustades otsustab Piia usaldada oma sisetunnet. Hoolimata äpi negatiivsest hinnangust.
Nagu öeldud, kirjeldatakse heaoluühiskonda, ja mitte just kõige tõsisemalt (näiteks eneseleidmiseks tuleks sõita Leetu, mitte Indiasse; ja muidugi see nägemus tuleviku-Tallinnast). Lugu ongi kui omamoodi pikaks veninud anekdoot ja sellisena päris lahe. Sellelt autorilt teine loetud tekst, nii kõhna tõendusmaterjali pealt justkui paistab, et Klemet julgeb katsetada eri maailmadega (mõlemal puhul on küll tekst esitatud läbi noorema naise silmade).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar