12 september, 2019

Angela Carter: Verine kamber

Raamatutäis muinasjutte. Väidetavalt esimene selline - muinasjututöötluste raamat, kus võetakse mõni vana tuntud lugu ja antakse talle uus vaatenurk, vorm või isegi uus üldine süžee, lihtsalt mõned detailid on samad.
Punamütsikesest on kolm eri varianti. Kaunitarist ja koletisest kaks.
Selgelt äratuntavad on Lumivalgeke, Saabastega kass ja Sinihabe, mõni lugu on ka selgelt äratuntava aluseta.

Üldiselt on need naiskangelastega lood ja ei lõpe neile naistele negatiivselt. Nii et kuigi järelsõnas on Krista Kaer kirjutanud, et need ei ole mingid hea tunde jutud, mul naisterahvana halba tunnet ka ei jäänud. Vahepeal jäi suisa hea. Hirmsad ja julmad? Kuulge, enamik tüdrukuid ja naisi jääb ellu ja elab edasi! See on palju rohkem, kui klassikalises vormis muinaslugude kohta öelda saab!
Ma siiamaani olen traumeeritud, kui mõtlen, mis juhtus Võõrasemaga Grimmide Lumivalgekeses. Et lapsed saavad aru, et kuriteole peab järgnema karistus?
AGA MITTE SELLINE!

Kõige rohkem häiris mind raamatu juures (vähemalt alguses) loogikapuudus. Et kaunis ja poeetiline keel küll ja keele loogikaga kaasa minna on tore jah, aga mitte mingi valemiga ei tunne inimene kolpa nähes ära, et aa, see naine, keda ma ainult piltidel näinud olen, või ei suhtu kõrvaltvaataja "aa, tema armsam!" tüüpi, kellega naine hiljem abiellub, aga selleks ajaks pole nad isegi omavahelises jutus armuasju puudutanud, rääkisid ainult muusikast ja naise abikaasa hirmutegudest.

Hiljem see ebaloogilisus taandus, lõpuks on tegemist muinasjuttudega, muidugi räägib kass siis inimestega vabalt ja saapad, mille inimene tema pihta viskab, sobivad talle jalga. Aga just esimeses loos lõikas silma - sest see oli korraga eluliseks tehtud jutt ning siis mõned üldse-mitte-elulised detailid häirisid mind lugedes väga.

Mõned lood oli oivalised, mõned lihtsalt kõlbulikud, ent nii halvaks, kui esimene lugu (mida lugesin kauem kui ülejäänud raamatut kokku) enam ei läinud.

Kultuuritarbija60
Loteriis enne
Eesti Ekspress
EPL
Õhtuleht
Bukahoolik kirjutab ka natuke

Kommentaare ei ole: