Et siis
kõvakirjandus tõelistest meestest. Või see hägune uussiirus (mis
on siis mis või mis mitte)? Ei tea, hämaraks jääb kogu see värk,
konteksti teadmata on tekst suht väheütlev või krüptiline (küllap
olen üks väheseid teadmatuid, reklaamlaused räägivad kirjanduse
uuest kvaliteedist jne). Tegevuspaikadeks Afganistan, Iraak,
Somaalia, Türgi ja ehk Eestigi; füüsilised ja psüühilised
pingekolded, elu ekstreem. Naised, kes ludinal imevad. Ja noh, viited
Kenderi mingile raamatule. Huvitav, milline oli tekst enne toimetaja
kätte sattumist.
“Nastja vabandas, et Maria saladuse välja rääkis. Ma ju tegelt ei teadnudki, kes kõik mind vaatamas olid käinud. Naisi ikka ei saa usaldada. Lobisemisvajadus on nagu kuupuhastus. Kui lappi all pole, siis on kõik kohad verd täis. Miks meestel seda nuhtlust ei ole? Tundub, et mehed ei tilgu. Mees lastakse auguliseks ja siis ka ei tilgu. Jobudest ma ei räägi.” (lk 202-203)
2 kommentaari:
Mind on märgitud toimetajaks. Tegelikult olin esimene lugeja. Ja minu sisuline panus valmis käsikirja on ainult selles, et ma palusin Martinil iga lõigu ette ajatelje märkida. Käsikirjas osades kohtades oli, osades polnud. Ja see tegi amatöörile lugemise raskeks. Ja siis vingusin ühe pikema lõigu kallal. Aga siis Martin selgitas, ja ma sain aru, miks seda vaja on.
Ja viited minu raamatule: Martin tundis ühes asjas midagi ära ja küsis, kas ta võib kasutada ühte osa ühest väljamõeldud maailmast. Muidugi ma lubasin, sest need väljamõledud maailmad on niikuinii rohkem lugeja omad. Kõike ma ei saa veel rääkida, sest kõik pole veel aegnud.
Nii, tore, see on nüüd selgem.
Postita kommentaar