Sissejuhatuse ja tagakaaneteksti peale saab kokku kaks peamist ajendit kogu
„Avamere“ triloogia (vist on 3. raamat viimane? Ma nii kaugele pole veel
jõudnud) ette võtmiseks – esiteks, tutvustada nõukaaegset kaugpüügi kalalaevade
maailma ning teiseks, mitte vähem oluline 80ndate alguse (Eesti kalurikolhoosi)
elukorralduse, poliitika, äri ja igasugu muude ametlike ja mitteametlike
asjaajamiste argireaalsuste rägastikku. Peab ütlema, et mõlemas osas on lugu
üksjagu hästi välja kukkunud – ma kohe eriliselt nautisin, et pingeline
püüginormi tagaajamine ja nootamine, kus kalalaev viskab aga ühe otsa vette
ning peab siis terve noodaliini täpselt tiiruga ümber kalaparve laskma ning
siis ilusti alguspoi juures lõpetama, et kotipõhja kenasti kinni krookida
saaks, oli kohe tõhusalt põnevaks kirjutatud; ja ega kõik need mõistukõned,
õigel hetkel hõlma alt tehtud kingitused, jutul käimised, heade suhete ja
sidemete loomised ning kasutamised jms vähem tore polnud. Tõesti, ma oleks hea
meelega valmis nõukaaegsest laveerimisest ja skeemitamisest ning ametliku ja
tegeliku kaksistasandite koostoimest valmis lugema ka mõnda paksu
intriigitrillerit, milliseid ma tänapäeva stiilis ammu enam lugeda ei viitsi. Aga
no kõik need mõistukõned ja ümbernurga ütlemised ja vihjamised ja muu säärane
on siin raamatus lihtsalt nii nauditavalt folkloristliku kunstilisuse tasemel
ja eks ole sarnased ju kõikvõimalikud päriselulegendidki hetkedes, kuidas jälle
kellelgi olla õnnestunud mõne ametimehega osava suuvärgi tõttu probleemita
toime saada. (No kasvõi seelugu Loomingu raamatu mustvalge kujundusega
aastakäigust, kus siis peatoimetaja vaibale kutsuti, et mis kahtlane värvivalik
see olgu ja kus ta siis kärmelt märkas, et tähtsa nina laual moodustus
telefoni, telefonijuhtme ja lauaga samuti mustvalge kombinatsioon ja seepeale
süütult käsi laiutas ning seletas umbes midagi säärast, et oi, et see on ju
lihtsalt kujundus ometi, mis tagamõtet seal saab olla, näe, kenad värvid nagu
teil endalgi siin laua peal, ega teil ometi sellega mingit tagamõtet ole … või
kuidagi sedamoodi see lugu oli). Ühesõnaga, mulle tundub, et toonase reaalsuse
adumiseks võib justnimelt säherduste bürokraatlike, poliitiliste, praktiliste
ja argieluliste reaalide najale kirjutatud põnevik ollagi päris tõhus vahend
aitamaks aduda, et kuidas siis ikkagi oli.
Peategelasi on samuti kaks – esiteks nooruke vanemtüürimees Jaak, Saaremaa mehi
(suur osa sündmustikku ja kolhoosivärk ongi Saaremaaga seotud), kes ootamatutel
asjaoludel peab oma väga napi kogemustepagasiga kaptenirolli ette võtma. Jaagu
liin tutvustabki kalapüüki nõukogude kalalaevastikus, kasutades selliseid
klassikalisi noorukese kangelase võtteid, nagu oskuslik rolli kasvamine,
nappide kogemustega kuid uuendusmeelsuse ja nutikusega tähelepanuväärsete tulemuste
saavutamine, saatuse poolt teele veeretatud kiusajatest vabanemine ning
oskuslik ümberkäimine põhjakaapeks kuulutatud spetsialistide nõrkade kohtadega
ning nende potentsiaali rakendamine, millele lisandub veel pisut õnne ja
kokkusattumusi, bravuuri ning juhuseid poolkogemata-poolteenitult erinevatele
isikutele muljet avaldada. Aga muidugi ei piirdu Jaagu roll vaid sellega –
skeemitamisest, vihjamisest, kokkulepetest ja laveerimisest ei saa ka kalalaeva
kapten kuidagi mööda – eriti, kui töö käib kodust kaugel rahvusvahelistes vetes
ja Aafrika ranniku lähedal. Toredad on sealjuures ka erinevate laevade nimed –
Doni Kasakas, Fryderyk Chopin, Slava Balta, Sannikovi maa …
Teiseks peategelaseks on kolhoosiesimees Aivar, kes ambitsioonika inimesena on
võtnud sihiks kolhoosiga esirinnas norme ületada ning järjest tööpunalippe ära
teenida, et viimaks kommunistliku töö kangelase kuldtäht pälvida – sest mis
muud karjäärisaavutust siin ikka niiväga sihtida on. Korralik ja pingeline
tippjuhitöö, kus ametlike tulemuste saavutamine poleks mõeldavgi ilma
mitteametlike kanalite ja kolhoosi kujulise ettevõtte ressursside valgustkartva
osata. Ikka visiidid Moskvasse ja meelehea õigetele isikutele, et oma kolhoosi
laevadele kaugpüügiretkedele osalust saada. Pikk manööverdamine, määrimine ja
lobitöö, et oleks võimalik ehitada Soomlaste abiga kaasaegne külmhoone.
Tavapärane salajane kaubavahetus välissadamatega, et saada valuutaressurssi,
millega jälle saada üht või teist vajalikku kolhoosi tarbeks jne, ning kõik
need mõistukõned, kus pealtnäha räägitakse justkui kommunismi ehitamisest või
jumal teab millest aga vihjatakse ühele või teisele ja siis ole aga pärast
nutikas ja nuputa välja, mida millegagi öelda taheti – kindel on igatahes see,
et ilmaasjata ei räägi tähtsad asjapulgad suga ilmast ka mitte … ja kõige
tipuks hingab alati kusagil kuklas või taamal KGB, kes teab kõigi kohta, kui
mitte just kõike, siis igatahes väga palju ja loomulikult ka seda, mida
ametlikult ei eksisteeri, kuid mille päevavalgele toomise võimalus on juba
piisav manitsus kuulekusele.
Toimub kõik muidugi eksimatult Eestis – selle tunnistuseks on nii suhe Moskva,
kui kauge peakorteriga, kui ka kalalaev „Roobaku“ pootsmani saare murdes
esitatud külahuumorit täis mõistujutud, mida raamatus pajatatakse lugematul
arvul ja ega see ajastutruult ole muidugi ka mingi poliitkorrektne lõõpimine.
Lõpetuseks – ega põnevik poleks ikka õige põnevik, kui peategelasi ei tabaks
südamepõksumine sensuaalsete naisisikute suunal ja eks siinkohal võiks
„Avamere“ vast ka nn meestekaks liigitada, kuigi, tegelikult on ju päris palju
ka elemente, mis ometi klassikalisele seebiseriaalilegi häbi ei teeks – näiteks
kõrge pomo tähelepanu köitev ootamatu ja asjalik ning kaastundlik tegutsemine
lastega seotud teemal või tüüpiline vastandus, kus satuvad kõrvu pealiskaudne
ja materialistlik seksikas edvistaja vs iseeneslikult modellivälimusega ent nutikas,
loomulik ja püsiväärtusi hindav tütarlaps… Aga eks sinna meesteka poole kaldub
ikka paratamatult, alates juba kasvõi sellest, et kõik see nõukogude
kolhoosielu kohta üllatavalt bondilik ning eranditult kuum ja kirglik seks
toimub pidevalt igatpidi tirkis, hakkajate ja oma loomupäraste oskustega staažikale
kurtisaanilegi silmi ette tegevate (või nii vähemalt mõista antakse) oskustega daamide
eestvedamisel. Olgu öeldud, et … sisureetmishoiatus … väikemees kosub alati
teist korda veel!
Järgmises osas: Kas Aivar toimub saadud hoobist? Kas Jaagul õnnestub uutmoodi
noodapüük üliohtlikus korallide piirkonnas ka teist korda? Kas SRTR Roobakul
õnnestub kõigest hoolimata normi täita? Kes seksib kellega? Mida tahab KGB?
Mida otsustab Anu? Kuidas lõppeb babiidiskandaal? Mis on salapärasel
filmilindil?
„Tubli, tubli,“ kordas Mait Loogan, rüügates tassist viimase lonksu kohvi. „Küllap ka kalamajanduse ministeeriumis Moskvas mõistetakse hinnata teie kolhoosi häid töötulemusi.“ Ta tõusis krapsakalt diivanilt, kohendas palituhõlmad koomale ja, olles juba minekul, vaatas Aivarile tähelepanelikult otsa: „Te ütlesite, et Olhon lahkub reedel, siis peaks partorg ju homme õhtul tagasi olema.“ Veel kord oli jutus kõlanud Olhon. Pole ma midagi öelnud, mõtles Aivar endamisi, mida kuradit ta sellest Olhonist siin korrutab.„Ei, ei,“ vastas ta automaatselt ja tõusis samuti. „Laev lahkub laupäeva hommikul. Ma ütlen seltsimees Särjele edasi, et soovite kohtuda.“ Mehed kätlesid hüvastijätuks ja enne lahkumist päris major: „Kui ma ei eksi, siis Olhonil oli vist kapteniks Aleksander Toom.“„Ja-jah, Toomi Sass, meie vana kaardivägi,“ soostus Sink hajameelselt ja saatis külalise ukseni. Noogutades sekretärile viisakalt hüvastijätuks, lahkus major Mait Loogan rõhutatud sammul Kaluri Poja kontorist. Uks külalise järel sulgunud, jalutas kolhoosiesimees Sink kabineti akna alla ja vaatas läbi tüllkardina mööda tänavat kindlal sammul kaugenevale mehele järele. „Muudkui käivad ja nuhivad, käivad ja nuhivad, rahu pole neist hetkekski,“ mühatas ta endamisi. No mida kuradit pidi selline visiit tähendama. Mõtlikult läks ta tagasi kirjutuslaua juurde ja võttis istet. KGB major, kes kureerib kalapüügilaevu, tuleb kohtuma kolhoosi partorgi ja personaliosakonna inimestega samal päeval, kui nad on laeva väljumiseks Tallinnas. See on nonsenss – kellel siis veel kui mitte KGB-l on kõik selline info ammu olemas. Ärevus hinges, sügas Aivar otsmikku, rahutus muutus üha suuremaks. Singile hakkas tunduma, et Mait Loogani visiit oli meelega ebaloogiline. Aga miks ometi? Mida lootsid organid sellega saavutada? Küsimused lõid peas tirelit. „ … te ütlesite, et Olhon lahkub reedel,“ pomises Sink, korrates Loogani öeldut. Ometi polnud tema midagi sarnast lausunud. Siis korraga lõi nagu välk sisse ja Aivar mõistis, et mees, kes oli veidi aega tagasi istunud siin kabinetis üle laua, oli teda hoiatanud millegi eest, mida tema teadis, aga Sink isegi karta ei osanud. „Kurat küll,“ pääses esimese huultelt vanne, kui ta laua tagant püsti kargas. Tahtes tellida keskjaamast kolhoosi Tallinna esinduse numbri, haaras ta telefonitoru, kuid peatus siis poolel teel. „… küllap ka kalamajanduse ministeeriumis Moskvas mõistetakse hinnata teie kolhoosi häid töötulemusi,“ oli Mait Loogan öelnud. Kas polnud see otsene viide tema tänahommikusele telefonivestlusele Moskvaga, mis tähendas, et telefone kuulatakse pealt. Ärevus haaras jäise käega hingest.“ (lk 199-200)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar