Oo, romantika! Täpsemini saareromantika. Aga no romantika on romantika, eks ole. Lugu siis sellest, kuidas noor linnanaine armub väikesaarde ja sealsesse elusse ning otsustab sinna stabiilselt elama jääda (on vist teatud sort linnainimesi, kes millegipärast arvavad, et linnast eemal on kihvt elada). Tänapäevane värk ikka, neiul ikka statiiv ja fotokas kaasas ja meeletu ümbritseva plõksutamine, elu ka muidu seal üsna tormiline ja päikseline ja vahelduva wifileviga. Ja sutt traagikatki vist. Ja muidugi tädi Anni ja tundmatult saadetud luuletused, kui romantiline taaskord! Iseenesest hämmastav, et keegi kasutab hot.ee ja mail.ee meiliaadresse, need on lihtsalt jubedad. Igati laadna lugemine, selline vist on kellegi ideaalis suvelektüür, meeldivalt lühikesed ja löövad peatükid, et mitte peakest liigselt koormata. Ei kujuta ette, et meessoost lugejaid sellele raamatule palju leiduks (no lihtsalt nii naiselik tekst), aga kes teab. Plussiks on kõiksugu linnu- ja taimenimede loetlemine, ja igati positiivne meeleolu, alati tasub pead ülal hoida, ka luuavarrest võib pauk lenduda. Lõpplahendus on etteaimatav (või noh, samas on see paljude raamatute puhul nii), aga viis, kuidas see laheneb, on vast ebatüüpiline (aga ei räägi saladust välja, elagu kriminalistika), no igatahes mulle mõjus eelneva taustal ootamatuna. Oh, romantika.“Naised. Naistega polnud Taavil just palju kogemusi. Kuidagi pidi ikka asjasse selgust saama. Kui vasikas vingus, siis teadis Taavi, et tuleb piima ja heina anda. Ta otsis välja termospudeli ja valas Eglele kohvi. Lilli tema esmaabikomplektis kahjuks ei leidunud.” (lk 117)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar