Kõige nauditavamad osad olid
liivakellandusteooria, joonistamine ja fakt, et tegevus toimus Eestis
– täpsemalt siis Viljandis ja Lihulas. See, kuidas inimeste
elukellad olid seotud nii tervise- kui riskikäitumisega sulandus
teksti meeldiva orgaanilisusena, olles nõnda väga heaks
mõttekohaks, kuidas kõikvõimalikku teismeeaga seotuvat eluängi ja
muud hallata nõnda, et see lõppkokkuvõttes edasist elu ei toetaks
ning etteteadmise ja sügavama pilgu ja iseseisvalt otsustamise
vajaduse konflikt on sellele teemale kenaks tasakaaluks ja
täienduseks. Ühest küljest raamatukaante vahel aset leidev
lähisuhe, kus üks tahab kõigest hingest teist ohu eest hoida, aga
samas kukub see suhtedünaamikas välja hoopis ülemäärase
kontrolliihalusena, teisest küljest aga on see nii mõneski mõttes
sarnane vanema-lapse suhtega, kus üks tahaks kõike paremat silmas
pidades suunata, kuid teine vajab vabadust ka ise oma otsuseid
langetada – kahtlemata klassikaliselt paslik teema
noorteraamatusse.
Tegelaste ja sündmustiku osa jääb kahjuks
maailmaloomisest ja elumõtestamispotentsiaalist üsnagi palju maha.
Põhimõtteliselt saab lugu jutustatud küll, ent näiteks esimene
kolmandik raamatust oli, noh, üsnagi mittemidagiütlev. Ja ega
hiljemgi ei tekkinud erilist tunnetust tegelastest kui
eraldiseisvatest isikutest, sündmustik ei pakkunud suurt midagi
meeldejäävat peale kohustusliku elu on ohus ja kangelane päästab
päeva kulminatsiooni. Boonuseks oli küll veel surfari
kritseldamine, üldsegi – liivakellateooria ja joonistamise
kirjeldused siin raamatus olid kuidagi selgelt eristuva
intensiivsusega, muu tegevus, kaasa arvatud romantika või Viljandis
ringi käimine vms jäid üsnagi ükskõikseks jätvaks
jutustamislaadi, ei ühtegi kiirenenud südamelööki või soovi
kiiremas korras Viljandisse jalutama sõita. Aga see
selleks.
Lõppkokkuvõttes võiks väga suuri ootusi panna
järjele. Kõik lahtised otsad, nii see, mis saab edasi
peategelase väikeõest kui ka see, milline on surmade seltskond
laiemalt ja miks siis ikkagi Roomet nii võimekas iseõppija on ja
kas roosa liivakella on ikka täpselt samasugune nagu kõik teised
või ilmneb ajapikku mingeid erinevusi jms.
Näib, et kõik
see tasuks kuhugi viimist küll, liiatigi, kui oletada võib, et ka
kogu muu jutustuse osa praktika käigus ainult paremaks saab minna.
Igal juhul olen nii põhimõtteliselt veendunud, et inglise keelest
tõlgitud noortekate laviinis on iga kohalik raamat vägagi hinnas ja
kui asi tõusvas joones jätkub, siis ei ole üldse võimatu, et
kunagi Viljandis maasikate vahel ka mõned liivakellad tänavapilti
ilmestavad. Kiitused kaanekujundusele ka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar