Aare Pilv – Näoline (2007)

“Kust see vaikus järsku tuleb? Ta on kogu aeg siin, aga soe ja ere valgus on oma müraga teda seni katnud. Kes on selle vaikuse verminud, kes on selle sepistanud ja verminud? Meistritöö. Kaitsetu vaikus, üksi jäetud, sõber tuul on ta üksi jätnud, sõber, kes teda harilikult oma põues varjab, joostes ära teise tuule eest, kes hoiab põues oma vaikust, meisterlikult tahutut ja puhast.” (lk 51)

argisega mängimine, vaate ümber tõstmine
sisemise lapse, lihtsuse otsimine?

“Ta hakkas ennast meeles pidama; ta hakkas elama nii, et ta võiks ennast mäletada.” (lk 36)
libisemine maastikel, lugemise hea unisus
“Veel üks loor elamise ja olemise vahel.” (lk 50)
mõnus on assotsiatsioonidesse vajuda
otsin tuttavaid märksõnu
ümbritseva katsumine, ümbruse maitsmine, silmad, nahk, nina, kuulatamine
“Ta hakkas mõtlema. Tema teadvus hakkas aegamööda kujunema mingiks korrastatud riiuliks, sest ta avastas, et on võimalik mõelda asjade üle ühekaupa; võtad ette just ühe mõtte ning mõtled ta lõpuni. Aare isegi tundis, et pea töötab, tundis seda füüsiliselt mingi kõditava raskuseaistinguna.
Ta hakkas ennast meeles pidama; ta hakkas elama nii, et ta võiks ennast mäletada.”

“Ja aega on ju palju, ta voolab nagu oja kivitammist mööda, ja teda on kuhjaga.” (lk 47)

tekstimassiivi monotoonsuselt transsi
õigestiütlemine/valestiütlemine, kõik on selge või midagi on puudu

“Veel üks loor elamise ja olemise vahel.”

“Heeliksid” - luuletsükkel, hakitud kõne ja mõte, nagu mõtlemine ise

“Aga mis maailmalõpust saab olla juttu, kui aeg ei lõpe. Maailmalõpp ei tähendagi ehk midagi, kui aeg ikka edasi kestab. Ja aega on ju palju, ta voolab nagu oja kivitammist mööda, ja teda on kuhjaga. Just täna, selgel palaval suvepäeval, on ta just selline, nagu ojavesi seal vastu kivi külge toetumas, aega valgub aina juurde ja tal ei ole lõppu, sest kivil ja voolamisel, kummalgi pole lõppu, vesi toetub kivile just tänu oma voolamisele ja kivi on ümar ja lõputu tänu vee voolulihvile. Lõppu polegi näha.” (taustaks kõlagu Animal Collective'i “Visiting friends”, pöörlev-uuristav ümin, alati teeb nii uniseks)

natuke painajalik teise inimese mõtetes liikuda – mida sa tohiks lugeda, kui palju sa võid inimest eemalt puudutada? kui palju sa tohid teada teada teise mälestustest?
mõnusalt poeetiline proosa rulluv tekstimaailm
raamatu vägevaim osa ongi raamatu keskmes paiknevad 3 tsüklit - “Heeliksid”, “Tagala” ja “Valitud luulet” - raamatu lõpupoole lugemise pinge väheneb, esile kerkib rohkem intellektuaalne luule, mitte enam niipalju neis 3 tsüklis tajutav sisemine katsumine

“Pimeduse verkjad õied päeva poole kaldu, ja nii pimedad on uned – olen seest nii hele nagu kivi oja põhjas öösel keset vaikset voolu; tühjast toast nüüd enam keegi ei näe ammu kustund tähe pimedust. Kogu nägemine paiskub üles taeva alla öö pimeduseks nagu lõplik lõpetav naer.” (lk 55)

“Otsekui läbi metsa, vari ja valgus kaskede vahel, laueldes hetke avali väludel, sinu elu lookleb minus, su tuul hingab minus, su hing tuuldub minus, su elu lookleb minus.” (lk 60)

“Miks ma ei sula ega voola? Miks ma näen? Miks ollakse nähtav?” (lk 64)

esitluse videot võimalik vaadata
pilve koht