Nii, järjekordne väljalase Vuorineni vabrikust. Raamat koosneb erinevatest lühilugudest ja lõppu lisatud “Joomahullu päevaraamatu” tegelaste jõulutegemised.
Lühijutud on loodud pea ühe stambiga – sünnib üks poisslaps, kes juba algul paistab silma millegi eriskummalisega, või siis arvab natuke hiljem end teistest erinev olevat. Järgnevat mehistumist markeerivad mõned julmad või naljakad juhtumid. Ning lugu lõppebki ühe järjekordse julma või naljaka juhtumiga. Ei mingit puänti – teksti ühetaolises tekitab sellise “ahsoo” mõttekese lugeja peakesse. Huumor on selline macholik anaalhuumor nagu ikka. Naljakamad lood on ehk “Pukkaa keikkaa” (maniakaalselt trummeldavast poisist ja ta bändist), “Pilppuava fiktio” (hull naiskunstnik vehib filme teha) ja “Sikajärven taidetakomo” (nurgataguse autoremonditöökoja omapärane töö).
“Juoppojen joulukalenteri” on siis järjekordne versioon joomahullude argipäevast. Verd, higi ja spermat lendab sinnatänna. Uuenduseks on Chopini nimeline kutsikas, kes hammustab siit ja sealt ning pistab nina sinna või tänna. Nii ja naa. Kristiani osaks jääb näidata, et on veelgi rumalam kui eelmistes raamatutes.
“Koko kämpässä oli hetken hiirenhiljaista. Sitten makuuhuoneen ovi aukesi ja oviaukkoon ilmestyi puolitajuton nainen.
- Vihdoinkin se loppui, nainen sai sanotuksi ja lähti ontumaan vessaan.
Seuraavaksi oviaukkoon ilmestyi alaston mies sikari suussaan.
- Väki lisääntyy kun pidot paranee, huikkasi Mikael.
- Etkö sa käyttänyt kortsua, Kristian kauhistui.
- Tietenkin käytin, miten niin?
- No kun sä sanoit että väki lisääntyy.
- Se on sanonta, selitin Kristianille.” (lk 208-209)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar