Raamat on kergesti tarbitav – võrdlemisi suured tähed, palju lühikesi dialooge ja lõike ning muidu tühja ruumi, lehed kohe lendavad. Tekst on siis coolidest ja vägivaldsetest mäluaukudest, saab ka kõiksugu iroonilist nalja ja muidu veneteemalist irriteerimist; omamoodi kui Lembe (sortsu Sorokiniga) alla neljakümnestele. Puine või tuim kirjutamine, ei mingit löövust (jajah, alati saab öelda, et tuimus on peategelase tõttu, aga pigem tundub tekst hingetuna), raamatu naljakaim koht ongi vast see (muidugi kontekstist välja rebitud jne):
“Kaksteist vastamata kõnet. Marksilt. Ja muud pudipadi, millest ma aru ei saa. Mis mõttes te mulle sõnumeid saadate? Sõnumi saab saata hobuse mahalõigatud peaga. Või põlema pandud autoga. Või tapetud vanaemaga. Mitte telefoniga.” (lk 109)
nuxxbooks
2 kommentaari:
viide ka minu blogile?
viide on olemas olnud alates 5. veebruarist, kui nüüd postitust tähelepanelikumalt vaadata.
Postita kommentaar