Päris nukker ja sentimentaalne lugu. Aga jään kohe toppama: millest lugu õieti on? Nojah, armastusest, võiks öelda. Erinevad tegelased armuvad, unistavad, fantaseerivad, leiavad ja kaotavad, igatsevad. Teevad valikuid, kuluvad argiaskeldustes, vananevad, lepivad, surevad. On elu erinevatel etappidel nii õnnelikud kui õnnetud.
Või siis on see lugu sellest, kuidas valitsevad väärtused panevad inimesi mingit moodi unistama, otsima, fantaseerima jne. Kuidas antud juhul 30ndatel Argentiina provintsilinnakeses alguse saav lugu näitab tuure koguva popkultuuri, machokultuse, seisusliku hierarhia, lihtsalt vähese hariduse mõju inimestele. Justkui näidatakse, et sellise kokteiliga kasvades on õnnelikuks saamise võimalus paljudel pehmelt öeldes nadi. Et siis justkui nagu ühiskonnakriitiline teos, popkultuurikriitika, feminism lausa kohati? 60ndate lõpul kirjutatud ka. Võimalik, aga siiski ühekülgne tõlgendus.
No mis ma keerutan, Puig, nagu lugeda võib, jumaldas juba lapsest saati filmimaailma fantaasiat, selle pahede ja väärtuste müütilist sulamit. Inimeste võõrandumisega üldisemas popi vastuolulises mõjuväljas, kuhu kuuluvad lisaks filmimaailmale nukrad tangod-bolerod-milongad, seebiooperlikud raadiokuuldemängud, naisteajakirjad jms, ta siin suuresti tegelebki. Tore on, et seda tehakse seejuures mitte kuidagi üleolevalt, vaid kaasatundvalt, kuidagi sallivalt. Tegelastegalerii on kirev ja koosneb üsna stereotüüpsetest kujudest ja sündmustest, justkui seebiooperist, samas ei ole nad grotesksed lamedad karikatuurid, igaühes on oma helgus ja tumedus. Melodraamadega üles kasvanud, on need tegelased hiljem oma illusioonidega ikka mingis osas kokkusobimatud ja seega õnnetud või pinges, nii et kes on apaatne, kes alp, näeme ennasthävitavat käitumist, toimub kiremõrvugi.
Tõlkija saatesõnas räägitakse Puigist maagilise realismi mõjuväljas – et kuigi ta tegeleb kaasajaga, on ta mõnes mõttes samuti maagiline realist. Puigi teoses täidab selle fantastilist-müütilit osa Hollywoodi glamuur, mis on uus ihalus, uus müüt ja Olympuse mägi, mille mõju all kasvavad üles uued (õnnetud, õnnetumad?) põlvkonnad.
Huvitav on romaani vorm. See koosneb saadetud (ja ka saatmata jäänud kirjadest) kirjadest, haiguslugudest, politseiraportitest, kohtudokumentidest, hauakirjadest, ajaleheväljalõigetest, samuti tegelaste mõtete, kõneluste, nähtu, unenägude, emotsioonide kirjeldustest jms „leitud materjalist“, mis on justkui lihtsalt kokku pandud ja lugejale antud. Mitmehäälne ja seega objektiivne on see lugu, võiks arvata. Nojah, tegelikult päris hea näide sellest, kuidas igasugune lugu on alati kellegi poolt jutustatud ja subjektiivne. Tegu on ikka valikuga. Kõiketeadev jutustaja on siin materjalid väga hoolikalt valinud ja järjestanud, üldsegi mitte juhuslikult. Ja jutustaja on paras tsensor kohati, näiteks ühe meestegelase nilbevõitu mõttevoo esituses ei kohta ühtegi rõvedust, küll aga on lüürilisi fraase, nagu „küll ma selle emarebase sabapidi kinni kraban.“ (100) Või mõeldigi 30ndatel nii netilt, ei usu.
Nii et ühelt poolt oleme tegelastele hästi lähedal, aga teisalt ei pruugi kõik päris nii olla, nagu meile näib. Ikka ilmneb üha uusi tõsiasju. Mõni fakt näib uute „tõendite“ lisandumisel hoopis teises valguses, ses mõttes on see eepiline, aastakümneid hõlmav lugu kohati päris üllatav, pettumust ja rõõmu pakkuv. Tegelased konstrueerivad oma elu tuttavate, naabrite ja eelkõige enda jaoks. Ja kui jutustaja meile siis midagi paljastavat ilma kommentaarita „näitab“, võib see olla päris valus. Faktid räägivad enda eest, aga alati ikka mingis kontekstis, mingis loos, illusioonis, eluloos.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar