Kui raamat algab peategelase ülestunnistusega, et kõik teda ümbritsevad inimesed (või noh, arvatavalt kogu maailm) on ühel või teisel moel hullud, siis see mõneti nullib järgnevalt juhtuva erilisuse – noh, et mingi hullude värk, ja mis siis? Tüübid teevad raha jumalikustava sekti, no las siis teevad – ega see pole tavaliste inimeste irdumine või vabanemine normaalsusest (sest enda kogemuse järgi on ümbritsevas massis hulle nii veerand või viiendik). Teose lõpuks selgubki, et raamatu mõistmiseks peab hull olema (lk 248). On meeldiv tõdeda, et olen vaid täiesti tavaline hall inimene. (Huvitav, kui puudunuks sellised ees- ja järelsõnad, mis siis raamatust arvanuks?)
“Kirjutamine laabub kõige paremini siis, kui kirjutad millestki, millesse sa päris hästi ei usu, aga mis sulle täitsa vastukarva ka ei ole. Nii nüüdki – ma puistasin näiteid nagu käisest.” (lk 224)
Algul jääb autorist mulje kui selline lugejaga vestleja, hakkab nagu millestki rääkima ja siis vajub jutuga pisut mujale. Aga see on muidugi sissejuhatav värk, talutamine hullude maailma. Peategelase Matti kodune elu on päris värskendav, sellist ükskõikset vabameelsust tihti ei kohta. Kaintsi maailm ühendab justkui Kausi ühiskonnakriitilisuse ja Runneli (ainult et nagu... täiskasvanulikus võtmes) jaburuse, ongi pisut äraspidisel viisil rahvalik jant.
Lugu siis sellest, kuidas üks tuulepeast tüüp võtab pähe, et tuleb raha kummardada, aitab võltshäbist, tegelikult me kõik armastame raha. Asjale hakkab teoreetilist baasi kirjutama Matt, kes asjast suurt ei huvitu, aga noh, midagi peab tegema (muidu ta vist vabakutseline? On selline poolvedel kuju). Asi läheb käima, ühinevad sõbrad-tuttavad-tundmatud, kes kõik hakkavad raha kummardama, kes riietega, kes ilma. Usk levib massidesse, see müüakse Euroopasse, asjal on jumet. Samal ajal elavad Matt ja teised pea kirevat eraelu, eks see hullude värk ole, teadagi. Noh, asi lõpeb nii nagu korporatiivses maailmas juhtuda võib. Aga ei ütle, kuidas. Tuleb kiita autori loodud Matti, kes mõtleb kui üks noor imbekas, ikka mina-mina-mina, huvitavalt tabatud kiiksuga egoism. Ja muidugi samas võtmes meenutatud nõukogudeaegne eluolu tahud. Ei saa vanamoeliselt öelda, et kedagi sellest tegelasgaleriist võiks hukka mõista – lihtsalt on sellised tegelinskid ja kõik. Las laps teeb, mis tahab, peaasi, et ei nuta.
Eelnevast urinast hoolimata tuleb rahumeeli tõdeda, et tekst on ladusalt ja loetavalt kirjutatud. Peaks vaatama, mis Kaints veel avaldanud on. Sest miks mitte.
sehkendamine
kiiksu lugemisarhiiv
sirp
lugemik
sehkendamine
kiiksu lugemisarhiiv
sirp
lugemik
14 kommentaari:
Kaints kirjutas ka "Lennukivaatleja". Hea lugemine oli, julgen soovitada küll.
olen ka 'mardika umbast' arvustust kirjutamas... aga 'lennukivaatleja' on ikka väga palju parem mu meelest.
kas võib kihla vedada, et arvustuses viitad sellele auhinnale, mida meediatupsud eelmisele raamatule andsid?
kassu, mõtlesin enne ta esikromaani lugeda... et noh, mingigi mõtteline järjekord.
Noh, ega ma Kaintsist enne Lennukivaatlejat midagi teadnudki, see sattus lihtsalt uute LR-ide nimekirjas näppu :). Aga plaanin kindlasti ka esikut lugeda (keegi kõrgem jõud võiks muidugi ööpäevas veel mõned tunnid eraldada, et kõiki raamatuid lugeda jõuaks, mis ootejärjekorras :P)
Mina olen sellelt kirjanikult lugenud ulmejuttu "Teekond mäetipu poole". Mulle meeldis ja minu meelest oli väga sürr idee. Samas sci-fi baas kirjutab sellest väga halvustavalt.
http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/single.asp?rets=25473
See muidugi ei tohiks segada
PS! Ära sci-fi baasi loe, kui ei taha sisu ette teada saada
no eks igaühele meeldib erinevalt, see paratamatu.
ulmebaasi loen ise muidu takkajärgi, arvamused on üldiselt meeldivalt laia skaalaga.
"Teekond mäetipu poole" on selline raamat, mille lugemise valu ja vaev veel seitse aastat hiljem meeles on... õigemini see peamiselt meeles ongi... lugesin praegu oma BAASiarvustust ning üsna tundmatu tundus see romaan...
Ega omal ajal poleks lõpuni lugenudki, kui poleks kohustust arvustada olnud...
Sinna mu lugemiskavatsus kaduski ... ei tekita see arvustus mitte grammi võrragi tahtmist teksti kätte võtta. Ilmselt lehitsen raamatukogus näppude vahel ja lasen silmadega lihtsalt üle
On arvustusi, mille läbi lugenult (isegi kui süžee+lõpp on üldjoontes ära öeldud) jääb soov lugeda alles või huvi velgi suurem, seekord see tõmbas pigem indu maha. Nii et pole neil ette-arvustustel häda miskit, kõike nagunii ei jõua koju tassida, saabki valikut vähendada.
kassu,
Aga kas Sul on kunagi tekkinud huvi lugeda raamatut, mida arvustaja jamaks nimetab?
Inimeste maitse on nii erinev ja mina kergesti mõjutatav inimene. Niisiis ei loe arvustusi enne raamatu lugemist, vaid pärast.
Ainult vahel harva panen üllatunult raamatu alguses või poole peal käest ja läheb arvustusi otsima.
"Tiiger! Tiiger!", mida ma pidasin väga ebaloogiliseks raamatuks, on baasis kõrgelt hinnatud. Crichtoni "Next" on kirjeldatud ülivõrretega. Mina pidasin raamatut kahvatuks.
Keskus hindas raamatu "Kusagil lennata" absoluutseks rämpsuks. Mina mõtlen, et ääretult ilus raamat
Jah, on küll. Sellisel juhul püüan harilikult otsida veel teisi hinnanguid ja lehitsen siiski raamatu ka ise läbi, puhtalt teiste arvamuse põhjal oma otsuseid küll ei tee :). Sirvides näeb juba poole lehekülje lugemisest ära, kas autori stiil (tõlkija keelekasutus) mulle istub või mitte. Teinekord võib halb tõlge huvitava raamatu kahjuks täielikult nullida (näiteks "Rock'n'roll ja ridamaja" - ma ei suutnud seda lugeda, halb hakkas. Ilmselt on tegu professionaalse kretinismiga, aga sinna parata ma midagi ei saa).
Enamasti ma arvustusi ka teadlikult ette ei loe, ainus tee on bloginaarium, sest sedakaudu võib leida tõelisi pärleid, mis muidu avastamata jääkski. Üldjuhul on mu maitse lemmikraamatublogijate omaga ka klappinud.
PS. "Tiiger! Tiiger!" mulle samuti eriti ei meeldinud, pärast raamatu läbisaamist arvustusi lugedes olin üsna hämmingus, et mida värki, milles see pärl nüüd seisnema pidi :).
"tiiger! tiiger!" on nagu meestekas (kui nii saab öelda). algul jäi endalegi sutt jabur mulje selle venna kättemaksuaktsioonist, aga siis hakkas lõbus... et kui kaugele läheb.
h.varblane kirjutas augustis-septembris huvitavalt ekspressis, aga kahjuks pole seda netti pandud.
kihla võib ikka vedada, aga ei plaaninud seda auhinda mainida ega plaani endiselt 8) küll plaanin mainida, et 'lennukivaatlejast' ollakse filmi tegemas ja sellest võib tulla hea 'eesti film' (hall, masendav, aga kummitama jääv nagu mõned madalmaade asjad või ka 'rahu tänav' või 'väike reekviem suupillile'). 'umb' aga paraku ongi 'umb'...
eks väljaande toimetaja teeb taas omad "plaanimised".
maeitea... need nö kirjanikud, kes mingil põhjusel (papi puudusel?)kriitikuteks hakkavad ei ärata eriti usaldust. mingi paha lõhn jääb neile kohe külge.
Postita kommentaar