“Mu kallis Reginald, ma nägin seda ohtlikku olendit ja pean teda Sulle kirjeldama, kuid loodan, et saad varsti ise tema üle otsustada. Ta on tõesti erakordselt ilus. Kuigi võid kahelda leedi veetluses, kes pole enam noor, pean tunnistama, et olen harva näinud nii armsat naist kui leedi Susan. Ta on õrnblond, ilusate hallide silmade ja tumedate ripsmetega, ning välimuse järgi ei peaks keegi teda vanemaks kui kakskümmend viis, kuigi ta tegelikult peab olema kümme aastat vanem. Ma polnud kindlasti valmis teda imetlema, kuigi olin alati kuulnud, et ta on ilus, kuid ma ei saa midagi parata, mõeldes, et temas on sümmeetria, sära ja graatsia ebaharilikus liidus.” (lk 13)
Seekordne Austen on midagi muud kui viimati loetud nooruslikult särtsakas iroonia või “Uhkus ja eelarvamuse” klassikaline romaan. See raamatuke on kuidagi... tume. Pisut saatanlikki, või sapine, tegelased ongi teadlikult kurjal teel. Leedi Susan on selline paras milf, käib ja võrgutab ja hullutab noormeestest pärijaid (tänapäeval on muidugi raske uskuda, et 35-aastane naine ei võiks veetlev olla). Peale selle, et leedi põhjustab varakates suguvõsades ahastust ja tülisid, püüab ta ka maha parseldada oma 16-aastast tütart, kelles ema ei näe erilist lootust tippklassi võrgutajannaks saamises. Nojah, emad ja nende soovid, teadagi.
Et siis toimub üks pidev võrgutamiste karneval (millele saame kaasa elada asjaosaliste kenade ja südamlike kirjade abil), lõpuks head võidavad ja leedi Susan abiellub samuti. Noormehega (kuidas siis muidu). Pole just de Laclos, aga pandav lugemine ikka. Austen on kihvt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar