Enda Naaber – Kastemaa (1993), imandra lake – seesamseesam (2010)

Sarnast lühiproosat sai vist viimati Runnelilt loetud, aga Naaberi etüüdid ja lühijutud on teadagi palju lüürilisemad. Ja üleüldse, tekstid on nii isiklikust maailmast lähtuvad, et autorit isiklikult tundmata on raske sellist loomingut kommentaarida (sest tahaks ju muidu öelda – päris camp värk). Ja muidugi – siingi raamatus kirjeldatud Saaremaa fenomen on midagi sellist, millest ma aru ei saa, miks küll seda kohta nii eriliseks peetakse.

Nojah, alljärgnevalt nüüd mõned näited Naaberi aforismidetsüklist meie ühisteks mõtiskeluhetkedeks.

“Mäleta maad, kust on korjatud Sulle lillepärg. Ja kui jõudu jätkub, meenuta ka lillelast.” (lk 32)
“Kes ei mahu marjamaale, sõitku Saaremaale.” (lk 34)
“Igatsen veel vaid... hõbeuiske...” (lk 35)
“Seal, kus lõpeb laul, kogud sõnatuse sülle ja ruttad teelistele vastu. Esimesel tulijal on tormilatern käes.” (lk 37)
“Õnnel on maalõhn, sest ta on värvide mosaiik.” (lk 37)
“Minu süü on kasepuuladvas, sest... astusin ta juurtele.” (lk 38)
“Igal sõnal mu lauseis on pingutamata pinget, on lootusi, on heleda päeva paistet, millele kukulind loob omad viisid.” (lk 39)
“Pimedad puud hakkasid astuma – see on lõpp.” (lk 41)
“Valude maailm on kohati hämar, kohati varjunditega, kuid ikka täis lootusi.” (lk 44)
“Aasade lopsakusest ei saada iialgi isu täis: inimene on õgija!” (lk 45)
“Kodukumedusse kaon ja tänan hiiepuid!” (lk 45)

Kuna selle raamatu kaanepilti netist ei leidnud, tuleb postituse illustreerimiseks kasutada Imandra Lake'i plaati.

See plaat tekitab minus segadust. Pia Fraus on viimasel neljal-viiel aastal leidnud väga sooja koha mu muusikamaailmas. Aga nüüd see plaat. Siin on kaks väga head laulu – albumit avav “öö laul” (ehk kõige piafrausilikum lugu) ja teadagi “vajun” (kui see on lembelaul – kui muidugi sõnadest aru sain – siis igal juhul üks ilusamaid palasid minu eesti muusika sees; tõepoolest, tahaks vajuda, vajuda, kuhugi). Siin on väga häid ja kummitavaid osasid lauludest - “liugle liugle”, “seesam”, “igane”. Ja siis on sellist monotoonsust, mis teeb nõutuks – sest muusika võiks teadagi vaheldusrikkam olla, või anda hingetõmbepausi, või noh, pakkuda avastamisrõõmu. Aga need valjud trummid mõjuvad nüristavalt, lugudes 2-4 käib selline aeglane tampimine, et see väsitab. Ent siis tuleb monotoonsuse tipp ehk eelpool siiralt kiidetud “vajun” ja pühib meeled paremaks. Pagana ameerika raudtee (aegluubis). Ja “külm” ei ole kahjuks just albumi tipphetkede hulka kuuluv, tuim mesisus ammendub (või ongi eesmärgiks nullida Johansonide lugu?), ETV luuleminutite kõllist olekski justkui piisav. Rohkem vaheldusrikkust, palun... “majades” saab loo algul 6 sekundit feedbacki, oh oleks vaid rohkem ja pikemalt selliseid muusikavooge (selline duokooslus tuletab muidugist meelde Windy & Carl'i, aga jah, see 6 sekundit feedbacki vist jääbki nende kahe koosluse ainsaks sarnaseks hetkeks). Kahjuks pole Imandra Lake'i laivis kuulnud, praegune stuudiotoode tundub üleliia kontseptualistlik (“ja taipasin, et ei saa aru, mida sellega öelda tahtsin”) olevat (või tuleb süüdistada Forwardsi stuudiot, kes volüümi põhja keeranud nagu TPRI puhul?). Koorilaul on vahel nõrk, aga jumala eest, eesti keeles laulmine rokib mis hullu, kahju, et Pia Fraus lõpuni vaid ingliskeelseks jäi.

Ei tea ühtki albumit, millel kõik lood/laulud mulle meeldiks. Aga Imandra Lake'i mittehittlood on selles suhtes kummalised – mulle meeldivad sealt hetked (mõned teevad sentimentaalseks, mõned ümisevad või rulluvad mõttes edasi), aga siis need trummeldavad löökriistad röövivad kuulamisrõõmu (lauset kirjutades mängis “majades” ja see monotoonne trummeldamine on vast plaadi hulleim, kõrvaklappidega võimatu kuulata). Ma tahan, et see plaat mulle meeldiks, aga vahel see tõukab mind eemale. Hmm. Aga “vajun su embusse”, tahad või ei taha, “mu maailm vajus kokku sinu silme ees”.

trashcandance

rada7

multirodent
sirp

päevaleht

õhtuleht

ekspress