James M. Caine – Postimees helistab alati kaks korda (1994)

See on siis raamat, millest Camus võttis “Võõra” kirjutamiseks eeskuju! Või noh, suisa plagieeris tegelikult.

“Ma rebisin talt viimase kui riidetüki seljast. Ta keerles ja pöörles aeglaselt voodil, et midagi ei jääks kusagile kinni. Seejärel sulges ta silmad ja pea vajus padjale. Õlgu katsid juuste siuglevad kiharad. Silma ümbrus oli tumemust ja ta rinnad ei olnud prinkis ega minu poole kikkis, vaid nagu kaks laia roosatavat mütsakat. Ta nägi välja kui maailma kõikide hoorade vanavanaema. Kurat sai sel ööl oma raha eest, mis see väärt oli.” (lk 77)

Hoogne lugu kirest, mis viib välja mõnegi surmani. CSI uurijatele oleks selliste mõrvakatsete ja surmade lahendamine muidugi käkitegu, aga mis sellest, asi on kirjutatu stiilsuses. Minategelane, igavene krants, esitab lugu oma vaatepunktist, niiet kes teab, mida ta tegelikult mahitas Cora suhtes. Päris meeldiv meelelahutus, aga suurt midagi pole öelda.