Eesti Perec tõlkis George(s?) Pereci. Ruumiliigid? Riimiluugid? Tekstid ruumist, ehk siis tähelepanekud meid ümbritsevatest asjadest, mis peaks aprioorselt nii tuttavad olema, aga tegelikult? Hmm. Kui esmapilgul tundub raamat olevat kujuteldamatult igav ja pretensioonikas, siis rahulikult sisse elades (nt mitmetunnisel rongisõidul ja peale avapeatükki) avastad, et nii ep ole mitte, päris muhe jutuveeremine oma ruumi piirides (nii hakkad trükiapsakategi puhul mõtlema, et kas need Pereci vimkad või). Raamat klassikalise euroopluse eluolust – mida arvaks siinsetest kirjeldustest kolmanda maailma slummides elaja (no endalgi tekkis tunne, et kultuurikiht vahel õhuke), on ehk iseasi, sealsed korra seaduspärad on vast pisut teistsugused. Ja õnneks pole Perec täiega maaniline kirjeldaja, rahumeeli esineb vimkasid ja kõrvalekaldeid. Ja see on tore. Ja mis veel on tore? Saare järelsõna. Ja tõlge ise (nt lk 45-47, lugedes tuli remondihigi otsaette). Ja meenus, et juba aastaid tahtnud Bachelardi lugeda. Ja rohkem juhulauseid sest raamatust ei kirjutu.
“Tuul puhub merelt: Euroopas kannab see linna südantpööritavad lõhnad ida poole, Ameerikas lääne poole. Sel põhjusel asuvadki rikaste kvartalid Pariisis (16. linnaosa, Neuilly, Saint-Cloud jne.) ja Londonis (West End), läänes, New Yorgis aga (East Side) idas.” (lk 80)
lugemik
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar