Olin 20, siis ma küll ei käitunud samamoodi kui luuletustes elav "mina", aga oleksin tahtnud. Tundunuks õige. Jah, just nii peab elama mingis tõelises maailmas - kuna kogu räägib palju linnast ja korra on mainitud ka Tallinna, siis Tõelises Tallinnas - ja niimoodi just ma tahan noor naine olla.
Tüdruk, õige. Tollal ma mõtlesin enda kohta "tüdruk".
Väga võimalik, et ka Liisi Ojamaa, nii legendaarne ja nii väike hipi, kui ta oligi, tegelikult nii ei käitunud.
Selline unistustemaailm, sina ja vein ja igatsus ja igatsetud olemine ja kõik läheb alati lörri, ent jääb hinge - jaa, see oli ka minul tõeline. Aga noad ja kõrkus ja veri, pöörasuse uim ja uimastav pöörasus - need jäid minust eemale, sellesse Tõelisse Maailma, mis vist ongi alati ja kõigi jaoks väljamõeldis.
Ainult noored ei tea veel seda.
Et Tõeline ei ole iial tõeline.
Nojah, ja siis ma lugesin seda kogu ja muigasin ja muigasin ja natuke haletsesin. Seejärel tuli meelde, et autor jäi vähemalt ise endale truiks ja on surnud väärikat mitte-päris-vanadussurma ning ta igatahes vähemalt püüdis.
Nii et mitte haletsus, vaid muigav respekt.
Riimid on korralikud, ei tundu kistuna. Rütmid on sedavõrd paigas, et on selge - kui ei ole paigas, on see meelega.
Umbes pool kogust tundub nagu Vennaskonna laulutekstid. Vähemalt üks neist ongi.
Ja see sisu, see sisu ... Nii magusvalus nostalgia. Ja samas on nii kahju neist tüdrukutest, kes niimoodi tundsid, niimoodi tunnevad, tahavad niimoodi elada ja kunagi ei saa.
Sest väljamõeldis.
Natuke püha ja natuke paha, natuke kõrk ja eneses kõhklev, natuke lits, kel panna taha, natuke väriseb ta kannul õhk veel.
Katkised tüdrukud. Aga noh, ega me teistmoodi ei osanud, ei tahtnud.
Ma olen teraw teraw teraw teraw nuga
mis iseenda ihus ihutud
Ma olen walus walus walus walus kui Sa tuled
waid korra liigathan
lumm ongi lõhutud
Järelehüüd Postimehes
Järelehüüd Sirbis
Kirjanike Liidu järelehüüe
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar