Möödunud 2010. aasta lugemiselamusi meenutades tekkis üks kõrvalmõte. Et huvitav, tihtipeale räägitakse lugemisest kui millestki äärmiselt isiklikust ja erakordsest. Raamat viib justkui reisile mingisse paralleelmaailma või uutele maastikele, mille käigus tehakse siis vahel lausa erakordseid avastusi ka iseendas. Raamat kui alternatiivne nägemisviis, mille abil nii ümbritseva kui iseenese argisusest ja piiratusest välja murda. Noh, tõsi.
Kuid sellise isikliku elamuse kõrval on lugemine ju ka väga sotsiaalne tegevus. Loetakse seda, millest räägivad sõbrad-tuttavad, mis on „ringkondades“ oluline (ja ka vastupidi: millest keegi midagi ei tea või ei taha teada). Me ei loe mida iganes. Ja teiseks: me ei lase unustada, me saadame loetut sootsiumisse mingil viisil alati tagasi, nii et see püsib kultuuril ikka meeles.
Igal raamatul on oma kontekst, kultuuriline orv, kust seda haarata oskavad vaid need, kes teavad. Ja iga raamatuga lohiseb kaasa oma seosteniidistik. Valikud on sotsiaalselt motiveeritud. Ootushorisondid, tõlgendused, subkultuurid, mis kõik veel. Ühesõnaga, loeme, et ehitada iseennast – kes vettinud küprokplaatidest, kes poleeritud graniitlahmakatest, ses plaanis vahet pole, kõik loevad midagi. Ja ühtlasi kirjutame loetut sootsiumisse tagasi, saates sõnumiga välja ka jälgi iseendast. Julgemad pommitavad end riiulist haaratud juhusliku lugemisega, panevad ennast kurioosumitega proovile, loodavad üllatudes ergastuda ja rikastavad ümbritsevat piireavardava keemiaga.
Aga olgu, aitab konstruktivismist. Nimesid palun, publik nõuab verd! Sestap valik aasta jooksul loetust, mis mul tegelikult väga palju laiem polegi.
François Mauriac – Endise aja nooruk
Ilmselt rehman omas piiratuses liig laia käega nüüd, aga ütleme, et on selline Flaubert`i laadis jutukogu tõsiselt uskliku kirjaniku käe alt. Mis hämmastas, oli see, et mõni lugu jäi oma peen-katoliiklike tundevirvete ja dilemmade lahkamisega kohati lihtsalt arusaamatuks. Ise olen ka ju ikkagi „möödunud sajandil“ sündinud ja ülikoolis käinud, aga lihtsalt ei valda kaduvikku jäänud tõsiuskliku ajastu sõnavara, mõistestikku, valikuid. Kas maailm muutus tõesti nii palju tol sajandil, et aastasaja alguses kirjutanu jääb lõpu poole sündinule mõistetamatuks? Päris nii ilmselt muidugi mitte, aga minu ruumis siiski käibelt maas nagu nostalgiline eesti kroon, antiik.
Anti Saar – Tekste siledast ruumist
Tajukeskuste ajukeemiat modifitseeriv intriigita, loota ja tihti tegelastetagi jutukogu, mis käib ühes suunas Pereci jälgedega.
Amélie Nothomb – Jahmatus ja värinad
Ryū Murakami – Misosupis
Üsna haaramatu ja eksootilisena püsiv Jaapan. Jahmatus on ilmselt mu aasta lemmiklugemine. Muuseas, tean inimest, kes seda raamatut võib peast tsiteerida. Mu enda artikkel neist teostest siin.
Italo Calvino – Palomar
Meistri mõtisklev, äärmiselt uudishimulik hilislooming on pikema vaatluse all siin.
Aleksandr Puškin – Teekond Arzrumi 1829. aasta sõjakäigu ajal
Aleksandr, teate, on kohati paras kelm. Aga no mis sa ära teed, reisides juhtub kõike. Kirjanikuhärra käis Türgimaal, sai ammuigatsetud välismaal ära käia – ja mina samal ajal Berliinis. Lennukiga on tõesti muretu reisida.
Jakub Kolas – Kits sarapikus
Leidsin juhuslikult vanematekodu pööningult, kunagi õppisin selle raamatuga lugema. Ikkagi lugemisaasta.
Hermann Broch – Esperance
George Saiko – Triivimisi
Kesk-Euroopa klassikalist modernismi. Saiko raamat jäi pooleli – paarkümmend aastat viimistletud, ilmselt siis ideaalseks häälestatud suurteos jäi suvekuumuses omas tiheduses paraku pooleli. Kahju, ei saanudki teada, kuidas inimesest topis tehakse – selline au saab ühele tegelasele nimelt tõesti osaks. Brochi loeks väga hea meelega veel, temast olen kirjutanud ka.
Jenny Erpenbeck – Vana laps
Saksa sõjajärgne enesepiitsutus, kitsad huuled veretuks kriipsuks kokku pigistatud. Äärmuslik, valus, aga tüütuvõitu.
Mircea Eliade – Doktor Honigbergeri saladus
Mnjah, ma ausaltöelda arvasin varem kindlalt, et Honigbergeri lugu on pärit Mirabilia sarjast, mingi teise doktori saladuse lugu seal tõepoolest ongi. Muidu köitev lugemine ja nagu ka head paravärki lugedes-vaadates, tekkis siingi see kõditav ja tobe tunne, et „aga äkki tõesti tegelikult ikkagi“.
Mircea Eliade – Mintuleasa tänavas...
Pidurdamatult üha edasi hargnevate lõppematute lugude jutustamine, ammendamatu tegelastegalerii (sh blond hiiglasekasvu professor Tartust), fantastilised juhtumused ja üleüldine müstifitseerimine sovetlikus Rumeenias ülekuulamisel oleva vanamehe suust. Variant tuhande ja ühe öö loost.
Mircea Eliade – Kogemata avastatud tõdedest
Seda raamatut peaksid lugema lapsevanemad – kasvatagu nad oma lastest just sellised kindlameelsed ja säravapilgulised, oma peaga asju mõtestavad optimistlikud maailmakodanikud, nagu selle kogumiku esseedes manifesteeritakse. Mäletamist mööda üsna provotseeriv ja vaimukas essekogumik sellest, kuidas peaks elama, kuni selleni välja, milline meestemood peaks olema. Kahju et väga palju ei mäleta enam.
Salman Rushdie – Kesköö lapsed
P.I. Filimonov – Mitteeukleidilise geomeetria tsoon
Vot, kaks raamatut, millele mõeldes tekkiski see lugemise sotsiaalse tahu olulisuse mõttekild artikli alguses. Mõlemat teost kiideti siin ja seal, ootushorisont läks väga kõrgele. Ja kui siis ise lugesin, tundusid need tegelikult ju tõesti head raamatud kuidagi, noh, okeid. Teinekord ei maksa vist nii hasarti lihtsalt minna. Seega, lugemine on ikka väga isiklik asi...
Aare Pilv – Ramadaan
Aus, tundlik, hariv ja ilus. Muuseas, pisut müstiline tundub, kuidas kõik need tundedetailid, pilgud, viivud meelde on jäänud ja tähele pandud.
Daniel Kehlmann – Kuulsus
Minu poolt 2009. aasta esimeseks lugemiselamuseks paigutatud Houellebecq´i „Elementaarosakestele“ sarnase tundega teos, ent siiski mitme kraadi võrra lahjem. Märkmeid teosest sai tehtud, vast luban siis artiklit ka siia. [Tehtud!]
August Gailit – Ekke Moor
Muhe ja lüüriline. Stseenid maarahvast laadamöllus või peipsivenelaste kuraasitamisest oleks vabalt võrreldavad mõne huilgava balkani tragikomöödiaga. Huvitav, kas selline elurõõmus, ütleksin et mahlaselt pekine ja rõõsatav eesti pillerkaarikultuur on tõesti kunagi päriselt olemas olnud ja täna lihtsalt kuidagi moondunud – ühelt poolt alalhoidlikkusest ja teisalt arutust hulljulgusest kantud murumütsilise jörmikultuuri vormi näiteks – või on see lihtsalt Gailiti romantiline fantaasia?
Mehis Heinsaar – Ebatavaline ja ähvardav loodus
Olemata loomult eriline Supilinna sallitallaja või rabamatkaja, ütlen kohe ära, et Heinsaare keel ja kujund, rütm ja poeetika on minu jaoks väga nauditavad. Ent, kohati tundub, et lood kipuvad selles kogus lihtsalt varieeruma, üllatusmoment kipub kaduma. Raamatu lõpupoole juba mõistatad, et mis transformatsioon tegelast siis seekord ees ootab. Tekib kiuslik tunne, et võiks vast vabalt isegi haarata otsast näritud rohelise pliiatsijupi ja ebamääraste vesimärkidega, ilmselt piparmünditeest märgitud ruudulisse vihikusse mõne volüümika Heinsaare stiilis pastišši visandada.
Ehk oleks kasuks tulnud, kui osa lugusid oleks välja jäetud, sõel tihedamaks? Head asja tahaks nagu ahmida, mahtu neelates aga hakkavad motiivid justkui tuttavad ette tulema. Lühikesed mõistatuslikud palad – neid oleks võinud jällegi vabalt rohkem olla.
Tuntud isikute nimede kasutamine on hea leid, aga kas seda saaks veel kuidagi mastaapsemalt või sisulisemalt kasutada? Lippmaa roll oli tõesti Lippmaale kirjutatud, andis nii ettekujutlusele Heinsaarest kui Lippmaast juurde, aga miks pidi maalijaks olema just Aaviksoo, võib vaid aimata.
Nii et raamatu koostamise faasis, erinevate lugude kokkusobitamisel raamatuks oleks võinud võibolla teisi valikuid teha. Kuigi üldine suund mulle meeldib ja kujundus on ka üsnagi kongeniaalne, just need Priit Pärna illustratsioonid. Köitev on see Heinsaare maailm, aplaus.
Voldemar Lindström – Õukonnata kuningas – intervjuukuningas
Aasta kurioosum minu jaoks, kuigi selles „žanris“ üldisemas mõttes see ilmselt mingi tegija pole. Üks üsna veider ja tegelikult lausa leinava alatooniga raamat Urmas Otist – vaat et organiseerimata kaust mälestusi, juhtumeid, stsenaariume, lihtsalt nimekirju (Oti intervjueeritavad, raamatud, saated), järelhüüdeid, ajaleheväljalõikeid. Avaldatud vist vahetult pärast telestaari lahkumist. Nii et tehtud ilmselt veel lahkunu pärast pisar silmanurgas. Mustade kõvade kaantega raamat nagu hauakivi. On itku ja hardumust segamini kuiva faktipuruga, aga Otist teada ei saanud tegelikult nagu eriti midagi.
Julio Cortázar – Tseremooniad
Lugesin üle, õhuke raamatuke. (Mõnes mõttes loll komme: niigi vähe jaksu raamatuid lugeda – ja siis loed veel vanu asju üle. Ja mõnikord oled siis sunnitud mõtlema, et oli see siis tõesti kunagi nii hea? Aga mis teha kui mälu pole.) Siin on üks ammusest ajast kummitama jäänud väike pärl. Jutustus Aksolotl on lugu mehest, kes käib Pariisi loomaaias sellenimelisi vesilikke (vabandust, loodusteadlased) vaatamas, päevast päeva, võlutult, kuni osutub ise ühel hetkel... Ühesõnaga selline filigraanselt teostatud ja väga loomulikuna tunduv narratiivne trikk, mida saab vist ainult kirjanduses lõpuni veenvalt teha.
Parimat!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar