“Melchior on muidu tubli mees, jumalakartlik ja usin, teab pühakutest rohkemgi kui mõni piiskop, aga kui ta endale mõne mõtte, mõne kuriteomõtte pähe võtab, siis pöörab ta ära. Tema silmad hakkavad kilama ja ta tormab ringi, kuni on oma mõrtsuka leidnud. Jah, linnaõhule teeb see head, aga mõnikord need Melchiori meetodid...
Ja nüüd oli ta jälle ühe vaga venna purju jootnud.” (lk 178)
Nii tõsine tapmisraamat, et vaikselt sooviks vahepalaks mõnd Hargla kergemat või humoorikamat teksti lugeda (on üldse lootust, et lähiaastatel mõni selline raamat ilmuda võiks?). Kuna pole just suur kriminaalromaanide lugeja ning peale esimest raamatut on keskaegne ainestik enda jaoks ammendunud (no tavaliselt ei huvitu ilukirjandus-realistlikust keskajast; teine asi on muidugi fantaasiakirjandus), siis see gooti krimka just suurt meeleliigutust ei äratanud. Mälu järgi tundus esimene raamat olevat mängulisem ja mitmekesisem, siin käib nagu vaid puhtalt mõrvade uurimine-puurimine; Melchior on üks asjataja, käib ja ümiseb. Nagu ikka, on osad tegelased parajalt tiirased ning naiste saunajutud kõlbavad vaid täiskasvanute silmadele (nali, nali). Raamatu humoorikaim hetk on vast vana munga Lodevicusega jamamine. Huvitav on keskaegse linnaruumi võrdlemine praegusega. Ja noh, lahendus pole just etteaimatav (ja seda õudukam see on, muidugi, Zed's dead, baby).
“See lugu, Wentzel, see lugu on ebamaine lugu, see on koletu, see on õudne, ja mu hing nutab valust, kui ma selle peale mõtlen. Et seda uskuda, pead sa enne uskuma, et deemon võib maa peale tulla, et Saatan on röövinud inimese hinge ja pannud selle asemele ainult õeluse ja vihkamise.” (lk 259)
Arvamised on muuseas põnevad. Enamus kiidavad seda raamatut paremaks kui avaosa (millega ei nõustuks, muarust on tekst tuimem või noh, korralik; aga võibolla lihtsalt hetkel enda mingi elutüdimus ei pane millegi peale kulme kergitama), Sulbi puhul ei saa aru, kas ta teeb nalja, ning Kalvet on huvitavalt kriitiline. Toredalt lai retseptsioon. Heh, soomlane soovitab Melchiore tõlkida, kuna sealsetes keskaegsetes linnades polevat ainest siuksteks krimkadeks. Ja veider, et nii vähe linke leidus, oma arust näinud rohkem raamatukajastusi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar