Javier Marias – Kirjapandud elud (2010)

Loomingu Raamatukogu poolt üpris meelelahutuslik tõlkevalik. Marias jutustab siis lugusid teadatuntud kirjandusinimeste eludest, mis pole just ilmatumalt poliitiliselt korrektsed. Nagu ikka, selgub, et kirjanikud võivad parajad tolvanid olla. Tsükkel “Tabamatud naised” on eelmiste tekstidega võrreldes üsna elutu (õnneks on lood lühikesed). “Täiuslikud kunstnikud” ehk portreede analüüs on selline, et... nojah, Marias analüüsitavad pildid on parema kvaliteediga kui siin raamatus esitatu, ju siis selles kõrge fantaasialend, millega ei tahaks alati nõustuda.

Nojah, selline kerge lugemispala, normaalne meelelahutus.

“Conrad abiellus alles kolmekümne kaheksaselt, ning kui ta pärast mitut tutvumis- ja sõpruseaastat lõpuks abieluettepaneku tegi, kõlas see niisama pessimistlikult nagu paljud tema jutustusedki, nimelt teatas Conrad, et tal pole enam palju elada jäänud ning et tal puudub vähimgi kavatsus lapsi saada. Alles seejärel poetas ta optimistlikult, et siiski võivad nad Jessie'ga nii mõnegi õnneliku aasta koos mööda saata. Pruudi ema kommentaar pärast esimest kohtumist väimehekandidaadiga kõlas: “Ma ei saa aru, miks see mees üldse abielluda tahab.”” (“Joseph Conrad maismaal”, lk 19)

“Kuninganna kahtlusi jagas ka Tolstoi, kui oli näinud Turgenevit ühel tormilisel sünnipäevapeol kaheteistaastase tüdrukuga kankaani vihtumas. Krahv Tolstoi märkis tol õhtul oma päevikusse karmilt: “Turgenev... kankaan. Kurb.” (“Ivan Turgenev ja tema kurbus”, lk 53)

“Esimest korda Janiga välja minnes Lowry komistas ning mõlemad kukkusid ja veeresid mööda Generalife aedu, kuni Lowry naise otsas maandus. Jan uskus kindlalt, et noormees ei jäta kasutamata juhust teda võrgutada, kuid too kasutas juhust hoopis selleks, et naisele oma seni ainsana ilmunud romaani “Sügavsinine meri” sisu jutustada.” (“Malcolm Lowry hädas”, lk 75)

bukahoolik
lugemik