Noh, kroonilise
lugejana ei suutnud ma vastu panna ja suisa tellisin selle endale
otse kirjastusest – raamatukogudega läheb ju teadupärast aega.
Pean tunnistama, et see osutus päris raputavaks lugemiseks. Tajal on
kahtlemata oma kirglik ja intiimne suhe lugemisega, kuid samas hoiab
ta kaine teadlasepilgu jaoks tarvilikku distantsi ning pikaajaline
tegutsemine valdkonnas annab võimaluse tuua ohtralt huvitavaid
näiteid.
Oleme harjunud kuulma, et lugemine on hea, loeksid
lapsed ja täiskasvanud ometi rohkem, oleks maailm parem paik;
alustagem kasvõi koomiksitest või krimkadest, peaasi on saada
inimesed lugema, tekitada lugemisharjumus... kuid see kõik ei olegi
tegelikult nii must-valge. Alles viimasel ajal on hakatud tegema
teaduslikke uurimusi selle kohta, kuidas lugemine mõjutab meie
mõttemustreid ja maailmataju ja selgub, et lugemine on üks vägagi
ohtlik hobi. Ja ei, siinkohal ei ole tegemist vandenõuteooriaga
kirjastuste ja kirjanike katsest peidetud sõnumitega rahvast
mõjutada, kuigi, loomulikult on lugemise kasulikkuse propageerimine,
kirjandustundide haridussüsteemis hoidmine, kirjandusfestivalide
korraldamine jms kirjandusega seotud inimeste otsestes huvides.
Kui
lugemise ohtudest rääkida, siis esiteks võib välja tuua
materiaalsed ja füüsilised ohud. Nagu kroonilistel suitsetajatelgi,
soovitatakse ka kroonilistel lugejatel kokku lüüa oma aasta
raamatuarved – see võib nii mõnegi lugemissõltlase (või
raamatukoguja) lõpuks ometi aru saama panna, et tal on probleem ja
sellega tuleks midagi ette võtta. Ohtlik on ka raamatute korjatav ja
tekitatav tolm, paberilõiked, mis võivad põletikku minna (eriti
soojades ja arengumaades), raamatuparasiidid (väikesed lestalised
jms, mis raamatute vahel elavad ja võivad allergiaid põhjustada
jms). Ka kulub raamatute tootmiseks meeletul hulgal puitu, magevett,
transpordil eritub kasvuhoonegaase, kaaned sisaldavad üha rohkem
plastikut jne. Muidugi võib siinkohal argumenteerida, et
e-raamatutega neid probleeme ei kaasne, kuid elektroonikaseadmete
tootmise ja elektroonikajäätmetega on oma probleemid. Üksikisiku
seisukohast kannatavad ka silmanägemine, tekivad rühihäired,
vähesest füüsilisest aktiivsusest halveneb üldine tervislik
seisund jne.
Eraldi võiks välja tuua igasugused psüühilised
probleemid. Alustada võib lugemissõltuvusega, kus lugemine lisaks
kõigele eelnevale hakkab oluliselt häirima ka igapäevaelu ja
inimsuhteid; samuti tuuakse mitmeid markantseid näiteid liigsest
sisseelamisest – lapsed mängivad raamatudetektiive ja saavad ränku
vigastusi, täiskasvanute vildakas arusaam romantilistest suhetest
tekitab võimetust luua tähenduslikke lähisuhteid, kõikvõimalikud
juhud, kus inimesed hakkavad uskuma, et neil peavad olema maagilised
võimed, mida nad pole veel avastanud või et nad on mõne
fantaasiamaailma kuningakoja liikmed … kui aus olla, siis need
juhtumid olid üsna õõvastavad.
Kuid viimane ning kõige
raskemini tuvastatav ja ühtlasi kõige ohtlikum on juba alguses
mainitud mõttemustrite muutumine. Lugemine on teatavat laadi
meditatiivne seisund, eriti just vaikselt lugemine, mida veel
keskajal ei tuntud. Inimene muutub justkui passiivseks meediumiks
lastes oma ajust läbi võõraste mõtete-piltide-emotsioonide tulva
ning isegi kui meile võib tunduda, et me suudame selgesti eristada
oma ja võõrast, filtreerida, võtta vastu asju iseenese
tingimustel, siis tegelikult saab tekst tervikuna osaks meie aju
protsessidest jättes täiesti etteaimamatu mõju ja tugevusega jälje
– pärast iga loetud raamatut muutume kelleksi teiseks, seda ise
taipamata. Nii filmide kui arvutimängude puhul on juba visuaalsel
kujul esitatud informatsioon rohkem nö kehast väljas ja nõnda on
ka eristuse tegemine lihtsam. Näiteks selgus ühes uuringus, et
lapsed, kes lugesid kolm korda järjest “Kärbeste jumalat” olid
pärast palju vägivaldsemad, kui Fortnite'i nimelist arvutimängu
mänginud lapsed. Pisut humoorikama poole pealt – Rosamunde
Pilcheri andunud fännid ja mittelugejatest kontrollgrupp osalesid
testkohtingutel kohtinguportaalide vahendusel. Pilcheri austajad tõid
hilisemas tagasisides järjepidevalt esile, et esmapilgul sümpaatsena
tundunud vastassoo esindajad osutusid hiljem liiga tavalisteks, nende
embused polnud piisavalt “mehised” ning samuti ei olnud nad
kunagi ootamatult ja omal initsiatiivil “õigel” ajal kohal, kui
naispool oleks oodanud halva ilma käest päästmist, sooja mantlit
õlgadele ja kuuma kohvi ning lillekimpu. Pigem juhtus, et isegi
ilmsete vihjetega pikitud telefonikõne peale oli neil “kokkulepitud
ärikohtumine, androloogi aeg või lihtsalt ei jaksanud pärast pikka
tööpäeva enam kodust välja tulla”.
Oeh … mulle tundub,
et jõudsin ainult algust pisut refereerida, sest eks edasi tule ka
päris õõvastavaid juhtumeid, kus näiteks sügav huvi moodsa luule
vastu viis ühe mehe töökoha, pere ja kodu kaotuseni või siis üks
vang, kes avastas vanglas enda jaoks sarja “Seiklusjutte maalt ja
merelt” ning hiljem sooritas pärast vabanemist võika mõrva (vt
“Peata ratsanik”) ainult selleks, et tagasi vanglasse ja
üksikvangistusse saada ning elu lõpuni igapäevaelu pärast
muretsemata kogu vaba aeg lugedes veeta. Muidugi tuuakse süngete
näidete juurde ka lõbusamaid, näiteks ühe pereema
bridgetjonestumine...
Igatahes, kohustuslik lugemine kõigile
lugejatele. Lõpetuseks tõdeb autor, et lugemisse tuleks suhtuda
samasuguse ettevaatusega nagu psühhotroopsetesse ainetesse või
retseptiravimitesse. Praegusel hetkel on kirjandusmaailm aga tohutus
kaoses, kus igaüks võib manustada ükskõik mida ja samas pole veel
jõutud nii kaugele, et tekiksid viisid kaost korrastada ning
võimalus kasvõi raamatukogu vahendusel kohtuda nn
lugemisdietoloogiga, kes suudaks esiteks selles infohulgas
orienteeruda ja teiseks oskaks koostada igale inimesele enam-vähem
optimaalse lugemisdieedi. Kõige hullema nähtusena toob ta välja
just igasugused Lugemisväljakutsed, mida lugemise propageerimiseks
korraldatakse - “See on sama hea kui teha söömisväljakutse, kus
igaüks peab ära sööma kilo heeringat, kilo friikartuleid, kilo
komme jne. Muidugi jääb enamik meist ellu ja võib-olla ei võta
kaaluski väga juurde, ent meie organismi loomulik tasakaal saab
rikutud ja selle mõjud annavad tunda veel aastaid ilma, et me
sellest ise aru saaksime. Pigem tekib meil läbiloetud raamatute
vastu tihti ebaratsionaalne kiindumus ja me loeme üha uuesti ja
uuesti seda, mis meid haigeks teeb.”
Selle ebaratsionaalse
kiindumuse ja sõltuvuse tugevuse näiteks toob ta Marie Kondo, kes
on küll valmis inimesi aitama kõigist üleliigsetest asjadest
vabaneda, kuid raamatute suhtes jääb väga leebele positsioonile,
sest Kondo meetod on ju lõppude lõpuks ikkagi äri. Inimeste
aitamiselt saab raha teenida ainult seni kuni nad selle vastu mässu
ei tõsta. Ja raamatud on nii sügav ning ohtlik sõltuvus, millega
Kondo ei julge riskeerida. Taja soovitab kõigil, kes päriselt
lugemise ohtlikust ja kahjustavast harjumusest vabaneda soovivad,
rakendada raamatute puhul tagurpidi Kondo meetodit. Selleks tuleb
kindlasti välja visata (soovitavalt prügikasti või ahju) kõik
raamatud, mis kättevõttes tekitavad mingi positiivse tunde. Alles
võib jätta need, mis tekitavad negatiivse tunde, sest selliseid
raamatuid enda ümber nähes ajapikku inimese pilk selgineb, kaob ära
soov nõrkusehetkel raamat haarata ning taandub mõistusevastane
sõltlaslik hardus raamatute suhtes. Ja kui inimene ükskord
tõepoolest raamatut vajab, siis on selle leidmine ja hankimine
pingutus ning protsess, mis aitab ära taibata lugemise tegelikku
mõtet ja kasu.
Et kõik liiga lootusetuna ei tunduks annab
Taja ka soovituse, kuidas õiget raamatut ära tunda. Tuleb lugeda
lehekülg, peatükk, lõik – olenevalt raamatust ja inimesest –
ning siis raamat käest panna vähemalt nädalaks. Selle nädala
jooksul tuleks võimalikult palju igasugusest lugemisest hoiduda ja
leida naudingutpakkuvaid tegevusi värskes õhus, sõpradega,
lähedastega, üksi looduses või sportides. Siis, kui nädal on
möödunud, tuleb vabal hetkel heita voodile selili ja lasta igavusel
tulla, kui juba talumatult igav on, siis mõelda, et mida sa
sooviksid kõige enam teha, kas lugeda edasi seda raamatut või …?
Ja ainult siis, kui tõepoolest just selle raamatu lugemine on ka
pärast katseperioodi see, mida soovid üle kõige teha, ainult siis
on lugemine õigustatud ja omal kohal! Vastasel juhul on tegemist
lihtsalt halva harjumusega nagu kartulikrõpsud, kui võtame pakist
aina järgmise ja järgmise ilma, et neid tegelikult
vajaksime.
Kannatamatutele on ka kiirtest – tuleb võtta
raamat, minna õue ning leida lage inimtühi plats. Siis visata see
raamat vindiga nii kõrgele ja kaugele õhku kui suudad. Kui raamat
maandub lahtisena, siis tasub lugeda. Kui kaanega ülespoole –
tasub vähemalt proovida. Aga kui üles jääb tagakaas või tabad
mõnda inimest või akent või autot vms, siis võib selle raamatu
julgelt prügikasti visata.
Tagakaanelt:
Valle Taja on õppinud psühholoogiat Tartu ja Melbourne'i ülikoolides. Tema doktoritöö käsitles biblioteraapia rakendamist kinnipidamisasutustes ning edaspidi on ta tegelenud biblioteraapiaga erinevates raamatukogudes üle maailma. Kuid aastatepikkune praktiline töö raamatukogudes on autorile ühtlasi avanud ka lugemise pahupoole. “Kirjandus on nagu ravim – õige kogus õiget asja õigel hetkel võib omada imelist tervendavat mõju. Kuid vale kogus valet asja valel ajal on mürk.” Käesolev raamat on aus ja ilustamata käsitlus sellest, mida raamatud meiega teevad. See raamat peaks kuuluma iga kooli kohustusliku kirjanduse programmi.
(Kaanepilt: Iain Welch, https://iainwelch.co.uk/bear-reading-in-the-bath/; kaanekujundusel tänu Liina Valtile)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar