“He was about the last of them.What? The last of the great individualists? The last of the true creative geniuses of the century? The last of the sheer precursors?
No. No. He was the last of the dolts.
Kids were being born smarter all the time when he came along, and they would be so forever more. He was about the last dumb kid ever born.” (lk 153)
Peale sellist sissejuhatust on muidugi keeruline teksti mitte lugeda ning tõepoolest, jutt on vägagi hea. Ehk lugu viimasest mitte just kõige teravamast poisist, kes peab tarkade ja tublide maailmas leidma viise, kuidas hakkama saada. Ja ta leiutab neid. Sest noh, nö heaoluühiskonnas pole enam vaja suurt pingutada ning kõigest heast hoolimata on elu üsna stabiilselt stagneerunud.
Lafferty on igati vaimukas tekstis (no tsiteerimist oleks siin küllaga) kokku sidunud kaks teemat - ühelt poolt erilisuse kasulikkusest ja värskendavast vaatenurgast nö stagneerunud süsteemis, teiselt poolt … universiaalse võimuiha (loo peategelane jõuab küll selleni õige käänulist teed pidi). Ühelt poolt peategelase ogar ettevõtlikkus vaimustab, teiselt poolt jõuab ta viimaks õige tumedale teele (“las kõik olla siis rumalad!”). Ambivalentne värk.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar