Algselt on tekst ilmunud Ray Bradbury ainelises antoloogias, ja noh, tegu ongi vast puhta õuduslooga (seda küll teadusliku fantastika soustis) - kuhugi asustatavale planeedile on teel väiksema seltskonnaga kosmoselaev, kes siis ühel hetkel satuvad olukorda, mida kontrollitakse nende eest … ja midagi head pole sellest oodata.
Lugu jagunes minu jaoks kolmeks osaks - esmalt ühe astronaudi (enamus neist on naised) ärkamine hibernatsioonist ja ta sünnipäeva tähistamise laeva tehisintellekti abil. Teises osas on peol jutustatavad nö reaalsed õuduslood. Ning kolmandas … millegi ootamatu elustumine, ühe nö klassikalise õudusloo läbimängimine kosmoselaeva klaustrofoobilises olustikus.
Esimesed kaks etappi tekitasid erinevaid ootusi, milliseks selle jutu lõpp (või noh, teema) võiks kujuneda - kõigepealt ootaks mingit reisiga seotud tehnilist jama, seejärel ootaks justkui tegelastelt mingi ootamatu külje avanemist … aga juhtub hoopis midagi kolmandat, mis küll õieti koorub välja eelnevast. Sest autor pole ometigi miski suvaline sõnaloopija.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar