Freeman Wills Crofts „Mürgi vastumürk“, Tammerraamat (2021)

Ah, ma ei väsi ütlemast, et sel Briti raamatukogu krimiklassika sarjal on ilusad kaaned – retro raudteepostrid oli ilmselgelt hea valik. Kuigi, selle raamatu kaanepilti mul netist tuvastada ei õnnestunudki, tegelikult mind nüüd suisa häirib, et kaanepildi kohta igasugune info puudub (ehk ingliskeelses väljaandes on mingigi viide), ja isegi originaalkeelset pealkirja („Antidote to venom“) ma tõlkest seekord ei leidnud, kuigi esmakordse ilmumise andmed olid nt inglise keeles ära toodud…

Nii tagakaanel kui saatetekstis rõhutatakse pöördloolist ülesehitust, mis on kahtlemata tõsi – algab see raamat peategelase ning teda ümbritseva tutvustusega, kirjeldatakse finantsprobleemide süvenemist ja kuna lugeja ju ometi teab, et tegu on kriminaalromaaniga, siis seisneb esimene osa esmalt rahulikult peategelasega tutvumises ja siis hüplevas aimduses, kes ohver võiks olla… ning raamatu lõpuosa jällegi kujuneb uurijate jõupingutusile kaasaelamises.

Tegemist on sellise hea rahuliku õdusa krimilooga, võiks öelda, et muhekrimiga, kui juba lugemisgrupis nii hääletati, kuigi, eraldiseisvalt sõna muhe ma selle kirjeldamisel just esimese asjana ei kasutaks, aga õdusus klapiks küll – nagu Inglismaale ja ajastule kohane figureerivad einestamised, klubis käimised, jõukama klasside argirutiinide ja sündsuse ning viisakuse olulisus, kaminatuled, lõõgastavad viskilonksud, teejoomised ning väljasõidud looduskaunitesse kohtadesse ja ka väike maamajake, mil ukse ees roosid pole siit puudu…

Esmajoones tahaks aga kirjeldamiseks kasutada hoopis sõna metoodiline – juba algusest peale on kõikvõimalikud kirjeldused täpsed ja detailsed nii asjade paiknemise, kellaaegade, argirutiinide, inimeste iseloomude ja muu taolise suhtes, kõike on piisavalt, et luua sündmuskoht, olustik, inimesed ja nende elud koos paraja lisainfohulgaga, et lugejal ja uurijail oleks midagi, mille seast olulist välja sõeluda, kuid fookus on selgelt juhtumil ning kõikidel väikestel üksikasjadel, millest sõltub nii täiuslik kuritegu kui ka juhtumi edukas lahendamine, selline muhedate ning omanäoliste karakterite eraldiseisev sära pole siin ei eesmärk ega fenomen.

Pöörtloolisuse juures, mis seisneb siis selles, et lugeja esmalt elab kaasa kuriteoni jõudmisele, kuid päriselt kõikenägev ta pilk ei ole ja nõnda saab paralleelselt uurijate jõupingutuste jälgimisega ka kaasa elada mõrva toimumise üksikasjade mõistatuse lahenemisele … et siis pöördloolisuse juures oli lahe veel see aspekt, kuidas kõik hoolikalt läbi mõeldud ja pealtnäha lollikindlad üksikasjad, mida nii alibi kui ka muidu asjaga seostamatuse tarbeks ette valmistatakse ja mis esmalt laitmatult töötavad, kõik need samad üksikasjad hakkavad tagantjärele aga hoopis teise nurga alt vaadatune jälle vastu töötama, justkui oleks kurikaelad kõige täiusliku plaanimisega lõpuks ikkagi üle pingutanud … või võib muidugi ka olla, et siiski pisut liiga vähe pingutanud, sest kõik see värk on justkui omamoodi kaardimaja – piisab esimesest varisevast kaardist kusagil ja …

Lõppkokkuvõttes ei puudu asja juures muidugi ka (kristlik) moraal – eks sellega klapib ka hästi, kui siin inimese kurjale teele kaldumise ning süükoorma psüühilise raskuse (vt Valgevene muinasjutt varastatud härja mittekosutavusest või Dostojevski „Kuritöö ja karistus“) protsessi kõrval mingit ülemääraselt eksitavat muhedust juurde pole pandud. Ühesõnaga selline kena asjalik detektiivilugu ja natuke ikkagi kumab seda kiirustamiseelse (muidugi, nii tundub ainult tagasivaates, olevikus on kiirustamisega nagu hukas noorsoo ja koltunud rohugagi) ajastu mõnusust, kus rahulikud jalutuskäigud ja õhtused malemängud ja igasugused seltskondlikud viisakused õdusust loovad, rääkimata jalgradadest ja väravatest ja sellisest nostalgilisest linnaruumist… Aga teisalt jälle ei ole seda õdususe ja täiendavalt värvika muheduse osa minu jaoks piisavalt, sest noh, see tegelaste eludesse vaatamine ja igasugune loo lahendamisega kaasnev täiendav trall on minusuguse lugeja jaoks, kel mõrvar enamasti kohe peale tagakaane kinni langemist jälle ununeb, ikka oluline!

Tsitaat sedapuhku pühendatud viskisõpradele. Sulgudes on minupoolsed aliased isikunimedele, mis muidu alatul kombel sisu ette ära reedaksid. Muidugi säherduse reklaami peale, sest kõigil ei pruugi ju imeravimist eemale pelutavaid musti saladusi olla, tuleb vist lisada hoiatus, et enne viski tarbimist pidada nõu arsti või apteekriga…

Vandesõna pahvatanud, tõusis (musta südametunnistusega inimene) äkki, valas endale kahe sõrme jagu viskit ja kõigest tilgakese-paar soodavett ning kummutas selle kurku. Alkoholi mõju avaldus kiiresti. Ta mõistus selgines.  (mõrvaohver) ja tema taunivate silmade pilk hajus, eluvaade muutus jälle normaalsemaks. Juba mõistis (musta südametunnistusega inimene) , et tal ei tarvitse muretseda, minevik oli selja taha jäänud. Pealegi ei ole see vana maailm sugugi paha paik. Las ta naudib seda, kuni veel jaksab. Ja nüüd, kui talle on raha tulemas, saab ta nautida seda nagu ei kunagi varem.

Ta kallas äraolevalt endale teisegi kahe sõrme jao viskit, lisas soodavett ja läks tagasi toolile kamina ees. „Mõnus rüübe, see viski,“ mõtles ta vähehaaval maitstes. Kui kipud pisut morbiidseks muutuma, siis aitab see ennast koguda. Jah, seni kuni leidub viskit, on keha alati rahul ja meeled vagurad. Imepärane jook!

Samas välgatas ta teadvuses uus mõte, ta asetas klaasi lauale oma tooli kõrval. Narr! Narr, et ta üldse niisuguseid mõtteid mõtleb! Viskist ta lunastust ei leia. Kartlikult meenutas ta alkoholi teistsugust toimet. See vallandab inimeste keelepaelad.“ (lk 180-181)