Neil Gaiman “M is for Magic”, Bloomsbury (2008)

“M is for magic” on nooremale publikule orienteeritud, kuid loomulikult ka vanema poolt loetav lühilugude kogumik, mis on äratuntavalt Gaimanlik, ehk siis selline segu tumedate nootidega segatud imelisusetundest. Kõige viimane lugu "Instructions" on kujult luuletuse moodi, ent pealkirjalt on tegemist lihtsalt juhistega, ja need on juhised, mis meenutavad kõikvõimalikke muinas- ja rahvajutte ning seda kuidas neis käituda, olles samas ka justkui saatesõnad elus toime tulemiseks, kuid sellises Gaimanlikult või siis muinasjutulikult imelisust ja süngust täis elus, aga kus lõpus on siiski pool kuningriiki või väike hütike või midagi ja kui vaadata avalugu, mis lastesalmide jaburas maailmas ringi lustib, siis ongi kogumik kuidagi (jällegi üsna Gaimanlikult) sellise lastefolkloori ja fiktsionaalsete maailmade raamis. Ega siis Bradburyle pühendatud pealkiri ja oktoobrilugu kah sellest meelestatusest välja lange.

Kui nii võtta, siis mõned lood on ikka ka üsna tumedates toonides, nagu juba mainitud “October in the chair”, kus väike poiss põgeneb kodust, leiab lõpuks ometi hea sõbra ja mängukaaslase ning siis otsustab tolle juurde jäädagi, ainult, et … see mängukaaslane pole Halloweenikuule kohaselt mitte just elavate kirjas ja nõnda on poiss ju iseenesest leidnud lõpuks ometi hea koha oma elus, ent teisalt, mida selline valik siis reaalsuse keeled tõlgendades tähendab? Või siis “Troll bridge”, kus kuidagi kummaliselt ja vääramatult on seotud argireaalsus ja elu kogu oma pettumuslikkuses ning inimene ise kogu oma pettumust valmistavas reetlikkuses ja näiteks tolle paadimehe lugu, kes sulle korraks aerud annab ja siis igavikuks jõele sõudma määrab, ainult, et vahel võib aerude haaramine olla ka valik. Natuke meenutas see “Ja tee lõpus on ookeani,” kus üks hästi või halvasti, kuidagi me argises hallis reaalsuses oma elu elab, kuid õnneks saab kinnituse, et see elamine on siiski piisav, et lapsepõlv ja kõik oli ikkagi seda väärt.

“The Price” ja “Don’t ask Jack” on sellised õudusloolikud, sestap seal peabki sünget elementi olema. Mulle päris meeldis mõte heateost ja isetusest ja isekusest ja et see kõik võibki nii olla ning “Don’t ask Jack” tuletas seda Netflixi sarja “Haunting of the Hill house” meelde, kus oli kah üksjagu üleloomulikku ja ohtlikku, muidugi märksa suuremal skaalal kui üks väike mänguasi, ning lapsi, kes pahaaimamatult sellesse sattusid ja sellest ei pääsenud.

Avalugu, “The case of the Four and Twenty blackbirds” oligi siis puhtalt lustimine erinevate inglise vanade lastelaulukeste/-salmikeste + vana kooli detektiivilugu teemadel. Õnneks oli üksjagu neid tuttavad ja teisi guugeldasin siis lisaks, et asjale pihta saada. Ka pealkirjas figureerivad musträstad on ühest sellisest laulukesest pärit ja muidugi seal laulukeses ongi teemaks nii kuninganna nina kui rästastest küpsetatud pirukas ja muu. Alguses muidugi ei saanud asjale kohe pihta ja hakkas nagu kummaline detektiiviparoodia ja vähehaaval hakkas kohale jõudma, et sünge lugu puudutab kahtlaselt palju Humpty Dumptysid ja nende müürilt pudenemist, mängus on “all the kings men and all the kings horses” ja muud taolist…

“Chivalry” on see-eest selline üdini õdus ja muhe lugu üleloomulike elementidega, kus kena briti vanadaam kolapoes puha graali kaasa ostab, sest see sobiks hästi tema kaminasimsile, aga siis ilmub kohale hõbedases turvises ümarlauarüütel Galaad, keda loomulikult koheldakakse igati vanadaamiliku ja kombekohase viisakusega koos meilegi tuttava ehtvanaemaliku kostitamisega, sest noored mehed peavad ju ometi korralikult sööma, ning palutakse paari väikese argise asjaga aidata, sest toda kappi oleks vaja nihutada või muud taolist. Rüütel on omakorda muidugi rüütellik, mis tähendab, et ei mingit graali rabamist simsilt, tuleb galantselt otsida sobilikku vahetuskaupa, et vanadaam soostuks oma sisekujundust muutma. Aga loomulikult ei avalda kõikvõimalikud eksootilised, hinnalised ja suurte raskustega toodud träni mingit muljet, sest pole kas sünnis või siis ei sobi simsile ja … ühesõnaga, loo selgrooks on see briti huumori tore omadus muuta väikesed viisakused ja argimugavus olulisimaks asjaks maailmas, mida eriti miski kõigutada ei suuda.

“How to Sell the Ponti Bridge” on sihuke väike kelmuselugu, mis koorub lahti saavutustega hooplevate kelmide klubis, võib-olla mitte just ülimalt originaalne, aga samas, miks ka mitte.

“How to talk to girls at parties” on jällegi muhe lugu sellest, kuidas teismelise noormehe tütarlastega seotud ujedus saavutab kosmilised proportsioonid. Ja iseenesest on ju ka õpetlik iva täiesti olemas – et näiteks, kui päriselt vesteldes kõrvad lahti hoida, siis võiks sest ju isegi kasu olla, kas siis päriselt tütarlastega suheldes või kosmilise valvsuse seisukohalt. Aga no muidugi, kus sa siis saad mingile kommunikatsiooniteooriale keskenduda, kui hormoonid ja nii edasi, eksole.

“Sunbird” on kah pisut morbiidne lugu, aga igati pealkirjakohaselt aimatavalt tsükliline. Kui epikuurlaste klubi tõeline maa sool Crawcrustle nii harjutamise mõttes hõõguvaid süsi krõmpsutas, siis tuli muidugi kohe “Küürselg sälg meelde”. Tõesõna, lapsepõlvest saati, pärast viimatimainitu lugemist olen jäänud hõõguvaid süsi hoopis teistmoodi pilguga vaatama, sest nad tõepoolest kõlisevad nii isuäratavalt, kui neid segada ja nad on parajasti hästi ära põlenud ent kuumalt hõõguvad. Eks see ole midagi sarnast nagu pärast lähedasemat kokkupuudet rohusööjatega hakkad haljendavat ädalat ning hiirehernesegust loopealseheina hoopis teise pilguga vaatama…

Eelviimase loona "The Witch's Headstone" lõpetab kogumiku aga tükikene hilisemast “Kalmisturaamatust”, täpsemalt siis see nõia hauakiviga seotud episood sealt, mis iseenesest on ju päris tore – segu lindgrenlikust iseteadvast tegutsemisest, koos mineviku süngete sündmuste iseenesestmõistetavuse, asjade õiglaseks seadmise soovi ja samas ühe asja saamiseks teist sorti ebaõigluse paratamatusega.

If an eagle gives you a feather, keep it safe.

Remember: that giants sleep too soundly; that

witches are often betrayed by their appetites;

dragons have one soft spot, somewhere, always;

hearts can be well hidden,

and you betray them with your tongue.

Do not be jealous of your sister:

know that diamonds and roses

are as uncomfortable when they tumble

from one's lips as toads and frogs:

colder, too, and sharper, and they cut. (lk 248)