Julio Llamazares „Kuidas vaadata vett“, Toledo (2020)

Näe, tuleb välja, et sellest ühest ja samast asjast – külade üleujutamisest, saab kirjutada küll mitmeid ja mitmeid raamatuid ilma, et teema ammenduks… Tegelikult muidugi „Kollane vihm“ ei rääkinud külade üleujutamisest, vaid lihtsalt tühjenemisest, lagunemisest, võssakasvamisest, maha jäämisest … endiste aegade kadumisest, aga kuna mõlema raamatu järelsõnas mainitakse veehoidla põhjast esile kerkinud kunagise koduküla kummituslike varemete nägemist vapustusena, mis Llamazarest üldse kirjutama pani, siis võib võtta ka „Kollast vihma“ laiendusena kaotatud koduküla loole ning külade üleujutamise küsimust omakorda kui erijuhtu üldises urbaniseerumise ja juurtetustumise kontekstis.

„Kuidas vaadata vett“ kirjeldab tegelikult üht põgusat hetke päikeselisest suvepäevast kunagi küladega täidetud orgu rajatud veehoidla kaldal. Õigupoolest ei juhtugi seal raamatus muud, kui et ühe vana mägilastõugu Hispaania talupoja vastu igasuguseid kristlikke traditsiooni tuhastatud põrm ootab vettepuistamist ning tema naine, neli last, lapselapsed, mõned laste ja lastelaste kaasad (või endised kaasad) ootavad samuti vaadates ühte ja seda sama maastikku, mõeldes ühe ja sellesama inimese elule, saatusele ja oma suhtele temaga ning olgugi see vaatepilt ja see lahkunud inimene üks ja seesama, ometigi on igal vaatajal oma erinev koht ja elukogemus ja sellest tulenevalt on ka nende vaikimisi mõlgutatud järelhüüded sarnased, kuid ometi nõnda erinevad.

Domingo elu keskseks vapustuseks on loomulikult sunnitud lahkumine pikkade põlvkondade vältel peetud kodutalust, esivanemate külast ning ümberasumine mägedest võõrale ja kõledale lauskmaale, ja sellele lahkumisele järgnenud häving, armutu vesi ja kõigele settiv muda, mis tähendab, et lahkumine ei ole mitte pelgalt teise kohta siirdumine vaid täielik ja järsk äralõigatus, mineviku tühistamine, identiteedi muutumine paljalt sõnadeks ja mälukatkeiks ilma maapinnata, mis seda tõendada ja kinnitada võiks. Nõnda siis mõtisklevad ka kõik matuselised selle teema üle, identiteedi ja juurte üle, noile talupoegadele osaks saanud ülekohtu üle ning mida nooremaks ja kaugemalseisvamaks muutuvad mõtisklejad, seda vähem puudutavaks muutub ka minevikus aset leidnud juurte läbilõikamine.

Lõpuks ei jääda vastust võlgu ka pealkirjale – viimane veehoidla veerelt lahkuja avaldab lugejale sellegi saladuse ning koos selle saladusega ka midagi väga lihtsat ja olulist, mis võib kergesti suurte kaotuste ja traumade varju ära kaduda... Minu jaoks jäi kajama see, et olgu selle mineviku mäletamise ja möödaniku traumadega kuidas on, siis unustada ei tohi ka seda, et kodu on ikkagi siin ja praegu, selles elus, mida päriselt elatakse, selline tasakaal, et on oluline mäletada, aga vähemalt sama oluline ka elada, täie kohaloluga, et koht ja pärand on oluline, aga päriselt kõrval olev teine inimene on veel hoopistükkis midagi teistmoodi olulisemat ... või midagi sellist.

…minu suguvõsa jaoks elavad nemad väljaspool tõelust, hoides irratsionaalselt kinni mälestustest ja sellest kadunud kohast, kuhu nad ei saa enam tagasi muidu kui – nagu mu äi praegu – pärast surma. Ja olgu öeldud, et ma mõistan seda juurtetuse tunnet ja armastust kunagi neile kuulunud ja neilt ära võetud maa vastu, aga pärast nii pikka aega tunduvad mõlemad mulle ülemäärased.

Võib-olla on asi selles, et nende läbielamised jäävad mulle kaugeks. Võib-olla minu elu, mis millegi poolest ei sarnane nende omaga (minu vanemad ja vanavanemad on kõik Barcelonas sündinud ja ma olen tundnud vaid seda linna), on pannud mind kõike teistmoodi vaatama, ei paremal ega halvemal viisil kui nemad, aga teisiti. Isegi oma abikaasaga tunnen mõnikord kaugust, mis on rohkem seotud meie elukäigu kui sellega, mida me kumbki tegelikult mõtleme, vähemalt minu puhul.

Mina näiteks ei mõista, et üks inimene saab elada, vaadates minevikku; selle asemel, et vaadata tulevikku nagu kõik teised. Ämm ja äi on elanud nõnda kogu aeg… (lk 67-68)