29 juuli, 2021

Mika Waltari “Sinuhe”, Werner Söderström Osakeyhtiö (1987)

Olen kaua aega kuulnud siit-sealt kiidusõnu ja tõepoolest on see raamat, mille viimase lause järel võib rahulolevalt ohata, sest „Sinuhe“ on, jah, meisterlik ning kujutan ette, kuidas säherdune raamat vahetult II maailmasõja järgses maailmas, eriti veel kristlikus kultuuriruumis, värskelt valusaid lisatähendusi lõi. On muljetavaldav, millise hoole ja põhjalikkusega on Waltari sukeldunud sellesse, mida teame elust Egiptuses ning naaberriikides 14. sajandil enne meie aega, isegi illustratsioonid põhinevad kõik konkreetsetel Vana-Egiptuse joonistustel ja esemetel ning raamatu taga on see info täpselt ära toodud. Jumalate, riigikorralduse ja elu-olu koha pealt on peaaegu et tunne nagu Waltari ise oleks korra minevikus ära käinud ja jutustaks nüüd oma silmaga nähtut ümber, isegi keeleliselt saab lugeja targemaks, näiteks, et Tutanhamoni nimes tähendab lõpuosa jumal Ammonit, nagu mitmetes teistses sarnastes nimedes, või et nefer nimes Neferitite tähendab ilu. Samas on selge, et Egiptuse ajaloo kujutamine ei ole ainus ja eraldiseisev eesmärk. Valitud periood Egiptuse ajaloos on tormiline, võimu pärib uus vaarao, kes pühendab end päikesejumal Atonile ning katse kogu riiki Atoni õpetusega kooskõlla viia, ainult üht tõelist jumalat tunnistama panna, toob hoopis ootamatuid ja vastupidiseid tagajärgi. Kuidas on võimalik, et kuulutades rahu, vendlust, võrdsust on tagajärjeks hoopis vaen, laostumine, vägivald?

Siinkohal panevad need Atonisse uskujate õilsad aated muidugi ära tundma ja meelde tuletama nii Uut Testamenti ja Jeesuse seiklusi kui sotsialismi helesinist unistust, kui ka fašistlikku antiteesi kõigi rahvaste ja nahavärvide üheväärsusele ja olgugi raamatu esmailmumisest juba kolmveerand sajandit Niiluse vett Vahemerre voolanud, need assotsiatsioonid ei tundu põrmugi luitunud, pigem igikestvad ajal, mil rassism ja majanduslik ebavõrdsus on ühe enam globaalselt tõstatatavad teemad. (Ja kas pole „Sinuhe“ südamlik ja katkematu seotus ühe rasvunuma, üha kröösuslikuma (jah, on muidugi kohatu kasutada ligi 1000 aastat hilisemast ajast võetud võrdlust) Kaptahiga, midagi, mis võiks panna mõtisklema puhta ja ülla idee ning kapitalistliku reaalsuse paratamatu seotuse üle).

Sinuhe ise on aga inimlik mõõde, prillid, läbi mille sõjad, ühiskonnad, riigikorrad, jumalad omandavad tähenduslikkuse. Nagu kõik teised selle raamatu elemendid, ei ole ka peategelane üksnes vahend ajaloo või ühiskonna, aate ja religioonikriitika esiletoomiseks, vaid ühtlasi ka psühholoogiline tervik, kuigi, nagu raamatukangelasele kohane – üsna kirevat ja tagasivaates õpetlikult sõgedusterohket elu elav tervik. On ju terve romaan Sinuhe enda jutustus, mille kirjutamise ta esialgu veel teadmata põhjustel maapaos viibides ette võtab. Ja on see ju lisaks kõigele ka ühe inimese elukäik, arengulugu – noorusentusiasm, usk tõekspidamistesse, pettumus inimkonnas, pettumine iseendas, kibestumine... Palju valu, vaeva, verevalamist, pingutusi ja nagu ikka jääb lõpuks küsimus, et milleks siis…

Kõigele lisaks on „Sinuhe“ lugejale väga meeldival moel ligipääsetav. Hea seikluskirjanduse reeglite kohaselt on olemas nii peakangelase päritolu saladus, on olemas pooljuhuslikult tekkinud sõprus noorukite vahel, kellest kõigist saavad hiljem olulised tegelased suurel areenil, on olemas vanemate, kodu ja üldse kõige kaotamise hetk, millest saab alguse seiklus laias maailmas, teadmiste kogumine ja eriliste oskuste abil tähelepanu pälvimise hetked, on sõbrunemisi tähtsate tegelastega, on ohte ja imelisi pääsemisi… Kuid „Sinuhe“ ei ole muidugi lihtsalt ajalooline seiklus, sest täpselt sama oluline on kibedus ja kaotused, illusioonide tekkimine, kadumine, tekkimine, targa ja südamega inimese sügav pimedus vahetult hingelähedase õnne saavutamise osas ja kõigest sellest tulenev paratamatus, Sinuhe, kes on üksildane.

Mainimata ei saa muidugi jätta ka keelt või õigemini stiili, milles Sinuhe oma lugu kirjutab. Kuigi siit ei ole puudu dialoogid ja üksikasjalikud argi- ning muud seigad, on see kirja pandud peaaegu luuleliselt või eepiliselt või saagalikult või piibellikult. Pidevalt korduvad fraasid, nagu „nii on alati olnud ja nii saab alati olema“, „sinu jutt on kui kärbeste sumin mu kõrvus“, „kuigi ma olen sündinud sõnnik varvaste vahel“, „sest kes kord Niiluse vett on maitstud, see ei saa oma janu enam kunagi kustutatud ühegi teise veega“, „varmuus on paras“ jne jne (vabandage siin mu vaba eestikeelne ümbersõnastus), neid fraase lausutakse korduvalt ja korduvalt, erinevate inimeste poolt ja kõigest sellest moodustub kulg ja rütm, mis tõstab omakorda Sinuhe loo justkui müütiliste lugude üldistuslikku maailma, kuigi teisalt säilib ka kohati humoorikas, kohati seikluslik, kohati lihtsalt põnevalt maailmaavastuslik seiklusjutulik loetavus. Ajalooline perspektiiv loob aga täiendava distantsi ja arusaama inimese väiksusest ja pimedusest suurte perspektiivide skaalal – näiteks oli mõnusalt muhelemapanev ja nn alandlikkust (igal ajal oleme alati mingites oma teadmistes ja uskumustes justkui lapsed) meelde tuletav, kuidas tark ja õpetatud Sinuhe õpib Babylonis innukalt lambamaksalt ennustamise kunsti ja kurdab, et Kaptahiga ei ole säherdustel intellektuaalsetel teemadel üldse võimalik vestelda…

Olin nuori eikä tiede Elämän talossa enää innustanud minua. Minuun oli tarttunut Theban kiihko, halusin tulla rikkaaksi ja kuuluisaksi ja köyttää hyvakseni aikaa, jolloin vielä kaikki tunsivat nimeni Sinuhe, Hän, joka on yksinäinen. Minulla oli kultaa ja ostin pienen talon ylhäisten kaupunginosan rajalta, kalustin sen varojeni mukaan ja ostin palvelijakseni orjan, joka tosin oli laiha ja silmäpuoli, mutta muuten tarkoituksiini kelvollinen. Hänen nimensä oli Kaptah ja hän vakuutti itse, että oli väin huvä, jos hän oli silmäpuoli, sillä nyt hän saattoi kertoa tuleville potilailleni antaessani näiden odotella vuoroaan, että olin ostanut hänen umpisokeana ja parantanut toisen silmän näkeväksi. Siksi ostin hänet. Mutta esihuoneeseen, jossa potilaiden oli määrä odotta, annoin maalata kuvia. Eräässä kuvassa visas Imhotep, lääkärien jumala, opetti minua, Sinuhea. Olin hänen edessään pieni, niinkuin on tapa, mutta kuvan alla oli kirjoitus: „Viisain ja taitavin oppilaistani on Sinuhe, Senmutin põika, Hän, joka on yksinäinen.“ Toisessa kuvassa uhrasin Ammonille, jotta antaisin Ammonille, mikä Ammonille kuului, ja potilaat luottaisivat minuun. Mutta kolmannessa kuvassa suuri farao katsoi minuun taivaasta linnun hahmossa ja hänen palvelijansa punnitsivat minule kultaa ja pukivat minut uusiin vaatteihin. (lk 91-02)

____

Boonusena lisan siia loetud „Sinuhe“ köite seiklused 110 aastat tulevikus. Nimelt anti Lugemise väljakutse grupis ülesanne tulevikuarheolooge mängida …:

Muuhulgas käisin hiljuti puhkusel tulevikus, täpsemalt aastas 3031. Ilmnes, et selleks ajaks on inimkond kaotanud kirjutamise ja lugemise oskuse või isegi mälu sellise nähtuse eksistentsi kohta – kogu kommunikatsioon toimub kas telepaatilise mõttevahetusena, milles mina polnud võimeline muidugi osalema, sest meil siin minevikus vastavat geenitehnoloogiat veel ei tunta, või edastatakse suulise tekstina, kuna ka lastel ja noorukitel pole vastavat protseduuri veel läbi viidud. Külastasin huvi pärast ka ühte ajaloomuuseumi ja mis ma nägin? Ühes vitriinis oli välja pandud harukordselt hästi säilinud „Sinuhe“ eksemplar. Võinuks vanduda, et täpselt seesama köide, mida minevikus just lugenud olin. Järgnev on minu ärakiri eksponaadi kohal hõljunud hologrammgiidi jutust.

Leid nr 6778, II aastatuhande lõpp / III aastatuhande algus, Estoonia paljand, liivakiht.
Tegemist on tüüpilise nn tsellulooskiht-tellisega, millised olid levinud II aastatuhande teisest poolest kuni III aastatuhande esimese pooleni. Nimetuse näol on tegemist tingliku kirjeldava nimetusega, kuna esemed kujutavad endast tselluloosi kiududest lehtede pakki, mis on ühest servast fikseeritud nõnda, et tekiks ühtne neljakandiline, tellist või plaadikest meenutav plokk. Iseloomulikud on ka värvilised kaunistused, pildid ja mustrid välispinnal ning enamasti ühetoonilised ja korduvatest, pealtnäha juhuslikult paigutatud elementidest koosnev tihe muster iga kihi mõlemal pinnal. Seda tüüpi esemete otstarbe kohta on kolm põhilist teooriat:
1) Tegemist ongi tellistega või eluasemete sees kasutatavate ehitusplokkidega – kas siis lastele mängimiseks või käepärasteks ajutisteks vajadusteks. Seda teooriat toetavad mõningad leiud, kus seda liiki esemeid on leitud säilinuna erinevate sisustuselementide alla paigutatult, ilmselgelt siis kas soovist suurendada nende stabiilsust või muuta kõrgust. Samuti on leitud ruumides nende esemete virnade jälgi, mis võisid oletatavasti algselt moodustada tubades ajutisi vaheseinu, istmeid, tööpindu, lauakesi jms.
2) Tegemist on soojustus-/heliisolatsiooni materjaliga. Nimelt on paljud, eriti just II aastatuhande lõpu ja III aastatuhande esimese poole eluasemed sisaldanud seda tüüpi leide justnimelt puidust või mõnest muust materjalist sõrestike abil seintele paigutatult, kattes mõnedel juhtudel peaaegu kõik seinapinnad tervikuna. Siinkohal tundub tõenäolisem, et tegemist on heliisolatsiooniga, sest soojustuse puhul oleks vajalik tihedam ja ilma vahedeta paigutus, esemete kihiline struktuur tundub aga olevat heade müra summutavate ning ruumi akustilisi omadusi parandavate omadustega.
3) Tegemist on religioossete talismanidega. Hetkel kõige suuremat toetust pälvinud teooria, kuigi tundub esmapilgul jahmatav, sest mõned eluasemed sisaldaksid sellisel juhul täiesti hämmastaval hulgal talismane. Nimelt seletaks see ainsana kihtide pinnale kantud kummalise mustri olemasolu – ilmselgelt on selle iseloom tihedalt seotud vastava usundiga ja arvatakse, et just see muster tagas eseme õnnetoova ja kaitsva võime. Oletatakse, et inimesed hoidsid alles kõik elu jooksul soetatud talismanid ja võimalik, et neil usuti olevat kumuleeruvad maagilised omadused. Nõnda katsid jõukamad inimesed, kes seda endale lubada võisid, terved seinad õnne ja jõukuse tagajatega. Ühtlasi seletab see teooria ka mitmekesisust väliskihi kaunistamisel – religioosne funktsioon on ühendatud sisekujunduslikuga. Erinevate värvide ja mustrite kombineerimine võis olla kõrgemate ühiskonnakihtide kunstitaju ja maitse, aga ka jõukuse ja vagaduse väljenduseks.

Kommentaare ei ole: