“Ja kui ta lõpetab kohtumõistmise kõigi üle, hüüab ta ka meile: “Tulge ka teie,” ütleb ta. “Tulge, te joobnukesed, tulge, te nõdrakesed, tulge, te jõledad.” Ja meie tuleme kõik, tuleme häbenemata, ja seisame tema ees. Ja ütleb: “Teie, sead! Teil on ju metsalise kuju ja metsalise täht; kuid tulge ka teie!” Ja siis hakkavad rääkima targad ja mõistlikud: “Issand! Miks võtad sa need vastu?” Ja ütleb neile: “Sellepärast võtan nad vastu, oh targad, sellepärast võtan nad, oh mõistlikud, et ükski nendest ise ei arvanud ennast selle vääriliseks!...” Ja sirutab meile oma käed ja meie langeme maha... ja hakkame nutma... ja mõistame kõik! Siis mõistame kõik! ... Ja kõik mõistavad... Ja Katerina Ivanovna... ka tema mõistab!... Issand, sinu riik tulgu!” (lk 24-25)
Märkamatult on saabunud aeg, kus enam polegi Raskolnikoviga ühest vanuseklassist – praeguses vanuses oleks Rodjagi sunnitööst vabanenud ja Sonjaga kristlikku pereõnne nautimas. Aga kes teab seda naiste muutlikku meelt, lubatakse igavest õndsust, ent välja kukub nigu alati. Võiks möödaminnes mainida, et see lõik pole romaani kohta, vaid lihtsalt hõbedase kulundpea samblased tarkuseterad. Aegumatu värk.
“Siiski, sel õhtul ei suutnud ta kauemat aega ühtesoodu millelegi mõelda, mõtteid millelegi koondada; temas keesid tunded. Dialektika asemele astus elu ja teadvuses hakkas hoopis midagi muud välja arenema.” (lk 522)
Raamat on teadagi üks parimad romaane, mis eales trükitud (ja kes vastu vaidleb, on maitsetu; või noh, teistsuguse maitsega – ning jumal sellega!); hoolimata oma mäekõrgustest stiilivääratustest ja võõravihapropagandast – aga see ongi hea kirjandus, harjumuspäratu stiil ja olemise ekstreemsuse kompimine otsustab kõik (no muidugi sellist tekstihullust lahutab grafomaaniast vaid üks väike-väike sammuke). Autorile meeldivad pikad vaikusehetked, kahekesi ikka vaikitakse tardunult kümme minutikest või siis vaadatakse mõnda aega teineteisele laupapidi otsa. Ja silmad leegitsevad! Sisemus põleb! Ja siis mõistetakse kõik! Äkki! Selline hingede äkkvulkaanilisus on teadagi võrratult melodramaatiline ja paeluv ja niidab rajult jalust.
“Raskolnikov oli selle aja, selle kuu jooksul niivõrd ära väsinud, et ta ei suutnud enam selletaolisi küsimusi muidu lahendada, kui aga ühe otsusega: “Siis tapan ta.”” (lk 440)
Tekst ongi torm ja tung vene õigeusu ning vabamõtlejate moodi, suvise Peterburi maniakaaldepressiivsete jätiste ja inglite paraad (see on vist esimene lugemiskord, kui Raskolnikov tundus läbi romaani ühe paraja imbekana – olen vana), selline kõrgseltskond nagu “Idioodis” või “Sortsides” üleüldse puudub, on vaid vaene ja psühhedeelne kõnts. Raamat algab, jätkub ja lõpeb järeleandmatu andmisega, iga lause ja lõik on täpne ja rahutult voolav ja oluline, tekstis polegi hetke, kus laseks lihtsalt silmadega üle – ja selline värk on mõnus, ausalt. Teksti vastikuim hetk on teadupoolest märaunenägu (lk 55-59), aga õnneks saab sellest kohe alguses mööda.
“Meile näib igavik ikka ideena, mida pole võimalik mõista, millegi ilmatu suurena! Aga miks siis tingimata just ilmatu suurena? Kuid äkki, kõige selle asemel, kujutlege, on seal ainult üks toake, midagi tahmunud talusauna-taolist, kuna kõigis nurkades on ämblikud, ning see ongi kogu igavik. Teate, minu silmade ees virvendab mõnikord midagi sellesarnast.” (lk 273-274)
Avastasin, et Razumihhin, Porfiri ja Svidrigailov on ikka vinged ja tähelepanuväärsed kujud (raamatus ongi kaks inglikest – Razumihhin ja Sonja, üks on joodik ja teine lits). Razumihhini ja Dunja esmakohtumine on üks ilusamaid ühepoolse esimesest pilgust armumise kirjeldusi (lk 184-198), sellele kaasaelamine on kui... üks väga ilus hetk. (Raisk, kui ilus on üks hetk tabada oma elu armastus.) Svidrigailov on kui elumerest tülpinud deemon, kes ükskõikselt jõuab läbi tülgastava patutee ühe heateoni enda lõpus. Aga siis muidugi teatraalne suitsiid, mis omast ajast ees. Stepan Trofimovitš on nagu Svidrigailovi äraspidine peegelpilt, olles kui süldistunud nö revolutsionäär; aga mõlemad sellised isakesed maalt et hoia ja keela (romaanide võrdluses on samuti peategelaste emad vastupidiselt nihkes, siin selline pooldebiil kodukana, järgmises romaanis õnnetu (ebaõnnestuv?) matriarh). Ja noh, Porfiri on Porfiri, praegustes krimisarjades selline tüpaaž just läbi ei lööks, aga milline ontlik ullike ja selline silmademäng. Ja kui kenasti püüab Razumihhin Zossimovile naist kupeldada...
“Ma pole teda sugugi meelitanud, võib-olla olen ma ise meelitatud, oma rumaluse tõttu, kuid temal on täiesti ükskõik, olen see mina või sina, ainult et aga keegi kõrval istuks ja ohkaks. Siin, kas tead... Ei oska sulle seda väljendada, siin on, noh, matemaatikat tunned sa ju hästi, tegeled sellega nüüdki veel, tean... noh, hakka temale integraalarvutamist seletama, jumala eest, ma ei tee nalja, räägin tõsiselt, tal on täiesti ükskõik: tema vahib sulle silma ja ohkab ning nõnda terve aasta ühtesoodu. Ma rääkisin talle muuseas tükk aega, päeva kaks, Preisi ülemkojast (sest millest siis temaga ikka rääkida?) - ainult ohkas ja higistas! Ainult ära räägi temale armastusest, saab häbikrambid, kuid tee nägu, nagu ei võiks sa lahkuda, noh, ja aitab. Hirmus mõnus; täiesti nagu kodus – loe, istu, pikuta, kirjuta... Isegi võib suudelda, ettevaatlikult muidugi...
/-/ Mõistad: teie kahekesi sobite väga hästi kokku! Juba varemini mõtlesin sinu peale... Sina ju lõpetad sellesamaga! Kas siis pole ükskõik, kas pisut varem või hiljem? Siin, kas tead, on mingisugune sulgpadjaline algus – oh! ja mitte ainult sulgpadjaline! Kisub sisse; siin on maailma lõpp, ankur, vaikne sadam, maailma alus, pliinide, rasvaste kalapirukate, õhtuse samovari, vaiksete ohete ja soojade vammuste ning soojaks köetud ahjude essents, - noh, just nagu oleksid surnud, aga samal ajal ka elus, mõlemad mõnusused korraga!” (lk 197-198)
Üleüldse ei saa autorit hinnata tänapäeva pilguga just naistesõbralikuks (kas klassika on üldse võrdõiguslik?). Ja mida küll arvata sellistest kirjeldustest? Ainult head.
“Kui ukse vahelt piiluv perenaine aru sai, et Raskolnikov on meelemärkusele tulnud, sulges ta ukse ja kadus. Ta oli alati häbelik ja kõnelused ning seletused olid talle vaevaks; aastat nelikümmend vana, paks ning rasvane, mustade silmade ja kulmudega, paksuse ja laiskuse tõttu heasüdamlik; välimuselt isegi väga kena. Aga häbelik enam kui tarvis.” (lk 113-114)
Ja lugu jäigi ümber jutustamata, sest, milleks?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar