06 juuli, 2021

Muhtar Magauin - Arhiivilugu (Kõrbeliivade kumedast kuminast, 1982)

 

Järjekordne eripalgeline näide nõukogude kasahhi kirjandusest, seekordne tekst võiks esindada õuduskirjandust, täpsemalt ehk arhiivihorrorit.


Keskealine humanitaarteadlane kohtub oma vana õpingukaaslasega, kellest omal ajal oodati väga palju, aga kes on aastaid ja aastaid vaid arhiiviteadurina töötanud, avaldamata ühtki teaduslikku tööd. Aga nüüd ta räägib oma loo, miks elu on sellisena kulgenud. Nimelt on ta avastanud arhiividest mitmeid väga erilisi ja huvitavaid materjale Kasahstani ajaloo ja kultuuri kohta, mille avaldamine võiks talle igati au ja kuulsust tuua, aga … nagu selgus, töötab arhiivis üks vanamees, kes on need aastaid varem avastanud. Kuigi vanamees pole neist ridagi kirjutanud, on ta siiski esmaavastaja ning seetõttu ei lase ta nooremal mehel nendega seoses au endale võtta. 


Meie arhiiviteadur leiab üha erinevamaid ürikuid, millest võiks kirjutada, aga ikka teatab vanamees, et tema on need esimesena leidnud: seda on võimalik kasvõi arhiivikasutuse registri järgi tõendada. Vanamees lohutab viimaks teadurit, et seda, mida ta on neljakümne aasta jooksul leidnud, sellele võiks noorem mees oma meeletu töötempoga ehk kahekümne aasta pärast järele jõuda. Ebaedust hullunud teadur jätkabki andmete kogumist, neist midagi avaldamata; isegi peale vanamehe siitilmast lahkumist.


Kuid nüüd näeb teadur, mille kallal loo jutustaja töötab … ja asi läheb arhiivilikult karmiks.


Nagu näha, tõsine teadushorror. Eks tänasest vaatenurgast näib päris uskumatu see esma-avastaja teema, aga eks siin ole eneseuhkuse värk, mis selle loo puhul keerab õige humanitaarteaduslikuks pingeks. Vaat mis võib arhiivides käärida!


Kommentaare ei ole: