Pauli elukäigu üksikasjad olla küll puhtalt ilukirjanduslikud, kuigi algajend on isiklikust valusast läbielamisest lähtuv, aga tegemist ei ole ajatu abstraktsiooniga – Paul on ikkagi kindla põlvkonna esindaja, 70ndate laps, ning see ajastutes kulgemine, kus isaks on praktiliselt puutumatu Nõukogude miilits, traagilisi asju vaikitakse laste elust maha, viinauimas noored juhivad paljajalu žigulli, spordikool ja noortekoondis on stipiga kohad kus olla, välismaa kraamiga hangeldamine, 90ndate hangeldajaparadiis ja kodutaluunistused, Soome kalevipojaelu, see annab loole oluliselt juurde. Lisaks tuleb mainida ka, et tekst on tihe sujuv ja võiks öelda, et laitmatu. Pauli elukäik põimitakse looks ilma üleliigsete sõnadeta ja ühtlases tempos, eesmärgist kõrvale kaldumata, kuid piisava pildilise ja seigalise lihaga luudel.
Meelde tuli, kusjuures, ka Kerttu Rakke „Häbi“, mis on samuti ohuromaanliku eesmärgiga ja päriselust inspireeritud elukäigukirjeldus lapsepõlvest kuni traagilise lõpuni, kuid üks väga oluline erinevus „Pauli“ ja „Häbi“ vahel on see, et „Paul“ on katse empaatiliselt sisse vaadata, nagu öeldud, Paulile oma hääl anda, aga „Häbi“ on pigem ilukirjanduslik uurimus, kuidas asjad võivad nii minna ja Nadeždale hääle andmise asemel on toon pigem hoiatav, et ärge olge nii rumalad nagu Nadežda – lõppakord on silmaniisutamise asemel pigem tülgastav, ja selles mõttes on neid kahte raamatut minu meelest ka hea mõte kõrvutada, sest hõlpsasti võiks Nadežda lugu jutustada kaastundepisarateni ja Pauli oma lõpetada piinliku põlgusega, kõik sõltub sellest, kuidas jutustada ja kuidas jutustatut vastu võtta. Võimalik, et kummagi loo tonaalsuse ühes või teises suunas kallutamisel on oma osa ka faktil, et „Pauli“ kirjutamise ajend on isiklikul valus kogemus ilmselt lähedase inimesega ja soov ehk teda paremini mõista, kuid „Häbi“ põhineb šokeerival juhtumil võhivõõraste inimestega ja soovil lugejat hoiatada õduste eest, kuhu äärmuslik häbitunne viia võib.
Selles mõttes on mulle isiklikult „Pauli“ lähenemine sümpaatsem. See, et me keegi ei taha oma eluga jõuda sinna, kuhu Paul, see on ju niigi selge, aga sama selge on ka see, et me ei ole ühiskonnana jõudnud veel säherdusse ulmelisse heaoluilma, kus inimesed oma elude ja suhetega lootusetult umikusse ei jookseks, ning sellel puhul on vast ikka pisut rohkem abi ettevaatlikust pesuvee kurnamisest, kui selle koos kogu lapsega pühkmehunnikule viskamisest. Muidugi jääb siin küsimus, et kui palju siis õigupoolest teise inimese jaoks üldse teha saab, aga ega „Paul“ tegelikult seda ei küsigi, lihtsalt ütleb, et nii lihtsalt läheb vahel, et Paulid on olemas ja et üks elu ei taandu kunagi üksnes sellele, kuidas lõpp pealtnäha paistab. Võiks ehk öelda, et mõnes mõttes on tegemist hingekergenduse ning ilukirjandusliku monumendiga Pauli(de)le.
Puhtaks küüritud Paul istus lauas ja sõi ahnelt kartulisalatit. Isa ja onu vaidlesid Lenini ja kellegi Hitleri sünnipäevade üle ja isa ajas kõik sassi. Ei tea, kuidas ta nii loll oli, aga Paul oli just koolis Lenini sünnipäeva õppinud. Ja nüüd äsja vannutatud puhtaks küüritud rüütlina hõikas ta oma teadmise välja, püüdes sealjuures isa ja onu lõõpivat tooni ära tabada. Isa nägu ja silmad tumenesid, kui ta Pauli poole pöördus ja käratas:"Mida sina sitt ka tead!"Paul tundis, kuidas rüütlirüü ta õlgadelt langes, ilus maikuu õhtu kuhugile haihtus ja klomp kurku tõusis. Aga isa ei jätnud:"Kao oma tuppa, mida sa siin üldse passid!"Paul ei lasknud seda endale mitu korda öelda ja tormas oma tuppa. Ta kuulis, kuidas onu ütles isale, et missajamad. Aga ema ei öelnud sõnagi. (lk 40)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar