Vähe mittemidagiütlev lugu vähki
surevast mehest, kel on oma suremisega plaan, mille ka siis täide viib: nimelt
põgeneb ta öösel Callistol asuvast hooldushaiglast, varastab kergema
kosmoselaeva (või kuidas seda nimetadagi?) ja suundub sellega Jupiteri külje
all asuvale Io kuule – kohta, kuhu ükski inimene pole maandunud, kuivõrd tegu täiesti
eluohtliku keskkonnaga (lisaks taevakeha enda vulkaanilisele aktiivsusele on
siis ka Jupiteriga kaasnev radiatsioon).
Eks sellised vanast peast surma
otsivad on selles kandis kohalike puhul küllaltki levinud käitumisviis, aga et
tegu on maalasega ja kosmoselaeva kasutamisega, siis kehtivad tema kohta Maalt
lähtuvad reeglid – juba 20. sajandil pandi paika, et kosmoses ohtu sattunud
inimesele tuleb igal juhul kõike kõrvale jättes appi minna. Ja nii siis
peavadki Callistolt startivad päästjad talle järele kihutama – nad küll mõistavad
sureva vähihaige viimast soovi, aga üldisest kokkuleppest tuleb kinni pidada; muidu
hakataksegi seda mitme sajandi vanust päästelepingut rikkuma, eksole.
Jutt kulgeb mitte just
üllatavalt, eks loo tugevaim külg on kõik see Jupiteri ja selle taevakaaslaste
ohtlikkuse kirjeldamine. Aga õnneks on tekstil ka oma väike puänt, mis annab
surija loole vähe uue värvingu. Kuid eks selline traditsioonilise ulme kanti lühiproosa
ole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar