17 veebruar, 2020

Allen M. Steele - The Fires of Prometheus (Mission Critical, 2019)


Vähe mittemidagiütlev lugu vähki surevast mehest, kel on oma suremisega plaan, mille ka siis täide viib: nimelt põgeneb ta öösel Callistol asuvast hooldushaiglast, varastab kergema kosmoselaeva (või kuidas seda nimetadagi?) ja suundub sellega Jupiteri külje all asuvale Io kuule – kohta, kuhu ükski inimene pole maandunud, kuivõrd tegu täiesti eluohtliku keskkonnaga (lisaks taevakeha enda vulkaanilisele aktiivsusele on siis ka Jupiteriga kaasnev radiatsioon).

Eks sellised vanast peast surma otsivad on selles kandis kohalike puhul küllaltki levinud käitumisviis, aga et tegu on maalasega ja kosmoselaeva kasutamisega, siis kehtivad tema kohta Maalt lähtuvad reeglid – juba 20. sajandil pandi paika, et kosmoses ohtu sattunud inimesele tuleb igal juhul kõike kõrvale jättes appi minna. Ja nii siis peavadki Callistolt startivad päästjad talle järele kihutama – nad küll mõistavad sureva vähihaige viimast soovi, aga üldisest kokkuleppest tuleb kinni pidada; muidu hakataksegi seda mitme sajandi vanust päästelepingut rikkuma, eksole.

Jutt kulgeb mitte just üllatavalt, eks loo tugevaim külg on kõik see Jupiteri ja selle taevakaaslaste ohtlikkuse kirjeldamine. Aga õnneks on tekstil ka oma väike puänt, mis annab surija loole vähe uue värvingu. Kuid eks selline traditsioonilise ulme kanti lühiproosa ole.

Kommentaare ei ole: