Lugu siis dessandist Kuule, sest
pahad korporatsioonid ei taha lasta kuulastel vabalt endi asju ajada.
Dessantväelasi võetakse vastu marulise tõkketulega, aga osadel õnnestub siiski
Kuule maanduda ning teele asuda sihtpunkti poole – ehk üks kraater, kuhu saaks
luua sillapea.
Loo peategelaseks on üks neist
õnnelikest, kes pääses läbi surmava kadalipu Kuu pinnani (ega muud võimalust
polnudki, kuivõrd dessantlasi vedanud laev sai täistabamuse peale sõduritest
vabanemist). Pinnal on paras surmav kaos ning rühmajuht käsib ellujäänutel
kiiremas korras ja organiseerimatult sinna varjupakkuva kuukraatrini jõuda.
Ellujäänud asuvadki ahvikiirusel teele, ainult et peategelase superskafander …
jääb seisma ja kõik juhtimissüsteemid lülituvad välja. Ega keegi sellele
liikumatule raidkujule järgi tule – sest kui tummalt seisab, ega siis seal elavat
oodata ole. Mees teab, et tal on maksimaalselt kolmeks tunniks hapnikku ja siis
… on kõik. Ümberringi maanduvad dessantvägede järgmised jäänused, tõkketuli
jätkab oma tööd.
Ja jutt lõppeb nagu lõppeb
(lõputagi üsna traagiline). Kas seda võiks just sõjavastaseks pidada, pigem
mitte. Kaasneda võiks huvitav järeldus, et kuigi tehnika võib osutuda selle
kasutajale surmalõksuks, on selle kasutamine laiemas plaanis ikkagi ellujäämist
pigem soodustav – kuivõrd peategelane sai juba dessantlaeva lõhkemisel sellise
paugu et... Eks tekst oli minu jaoks vähe melodramaatiline ja ehk ka
vanamoeline, seetõttu siis mulje on harju keskmisest veidi nõrgem.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar