19 august, 2014

Belami – Kuupaiste monoloog (2014)

Eesti ulmepõldu äestab üks uus autor, kes on kirjutanud üsna krüptilise mõttega hoiatusjutu, aga millest just täpselt hoiatus seisneb, ei oskagi hetkel öelda. Ehk on tegemist nö siseringi tekstiga, mis asjasse pühendamatule jääbki arusaamatuks? Võimalik, kes teab. Igal juhul, lugu saab lööva sissejuhatuse II peatüki algul:

“On aasta 2030 ning Eestit valitsevad sotsiaaldemokraadid. Kogu suurem elamine on koondunud pealinna ja maaelu on väljasurnud. Eestlus, kui selline, on kadunud, ainult emakeel kõlab veel üksikute suust.” (lk 5)

Tõepoolest, järgnevas tekstis avaneb inimtühi Eesti, mille maanteid kasutatakse transiidiks või turismiks. Aga mitte ainult – ühtlasi tegutseb kuskil täpsustamata kohas uuspaganlik inimohverdamist harrastav Kuu kummardajate kultus, kus tegutsevad imekaunid naised. Nad on võrku püüdnud Roberti, kes saab vabaks tingimusel, et mees toob ohverdamiseks enda asemele kellegi teise patuse. Et sotsiaaldemokraadid on seadusliku korra lodevaks lasknud ning karistused pea sümboolseks muutnud, on Eestis kurjategijaid küllaga. Robert asub võimaliku inimohvri, vägistaja Toomasega tagasiteele sektinaiste juurde. Toomas tahab loobuda senisest halvast elust ning alustada puhta lehena:

“Robert tõdeb, et sõber on tal närvi minemas ja ta aeglustab auto kiirust. “Vaata, asi on nüüd nii, et seal ootab sind üllatus, mõistad?” ütleb Robi, “Seal on nudistide laager paljaste naistega, vähemalt nii mulle räägiti.” Toomast rõõmustab see, sest ta pole viimasest kinnipidamisest politsei poolt kellegagi maganud. Ometi on tal suured plaanid. Ta loodab, et leiab nüüd kellegi, kellega saab uut elu alustada. “Nemad ei tea minu pattudest midagi,” ütleb ta oma semule.” (lk 14)

Kuid Toomas kahtlustab, et kõik pole korras – teel võimalike nudistide juurde kukub sõidu ajal auto kapotile poodud neiu (mehed panevad laiba pakiruumi), inimtühja väikelinna kirikus näeb mees kummalist kirjutist (mehenimed & kuufaasid!), ja üleüldse... mis toimub? Lõpuks jõutakse öisesse randa, eemal on näha saarekest, kus kutsuv lõkkekuma. Nad leiavad paadi, võtavad pakiruumist laiba ja hakkavad saarele sõudma... Ja oh õudust, mis juhtuma hakkab...

“Naine vaatab Toomasele silma, tappev vaikus, kestab veel mõne hetke. “Ütle, miks sinusugune kena neiu sellise asjaga tegeleb?” küsib Toomas oma viimaste sõnadega, ise rögisedes. Juhiks peetav näitsik tõmbab tikust tuld. “Bensiin,” mõtiskleb ohver, “siin on tugev bensiini lehk, milles ma ka ilmselt laman.” Paari sekundi möödudes on Toomase keha leekides. Ta karjub hingematvalt ning palub veel jumalat.” (lk 24)

Hea küll, ei ole siin kirjeldanud kõike raamatukeses juhtuvat, las siis midagi jääb... varjatuks. Raamat lõppeb autoripoolse tõdemusega, et olge ettevaatlikud. Naised? Täiskuu? Sotsiaaldemokraadid? Ma ei julge arvata, mille eest autor õieti hoiatab; aga tõepoolest, tuleb olla ettevaatlik.

Teksti keelelist poolt võinuks ehk väheke kohendada, aga eks see ole maitse asi. Peatükkide numeratsioon on tähenärijalikult võttes natuke nihu, kui VI peatükile järgneb korraga XII ja XIII (samas sisuliselt nagu auku pole, kõik järgneb ühtse joruna). Kuid jällegi, kui autor on tahtnud teksti nii esitada, siis see on tema enda asi.

Kommentaare ei ole: