Manfred Kalmsten - Susikiuste (2026)

 

Kalmsteni esimene romaan paneb veidi kukalt kratsima (ega abiks pole seegi, kui autor ikka räägib, kuidas talle tegelikult meeldib lühemat proosat kirjutada). 

Ühelt poolt on see lihtsalt vaimukas maailm - kõik see viikingi-, põhjala- ja saagateema, aga nö teadusliku fantastika (antud juhul siis science fantasy, mitte üldtuntud science fiction) võtmes. Selgelt vanamoodne maailm, aga … mechad ja täheväravad ja kõik see kosmoseooperi pudipadi. Siin pole lihtsalt üksühele nimetused ära vahetatud - ka maailma enda selgroog on nö viikinglik - kõik need seisused ja sellest lähtuvad võimusuhted (sest peategelane Hagenhild pole viiking) jms … ning muidugi jumalate panteon. See on kahtlemata vaimukas, meelelahutuslik ja samas üsna jõhker maailm (siiski leebem kui nö fantaasiatruu “Täheraua saaga”); õnneks on raamatus taastrükitud ka aasta tagasi ilmunud eellugu ““Ema südant…””.

Kuid siis tuleb see kuklakratsimise koht: ma ei ole Kalmsteni kirjutamise köögipoolega mitte kuidagi tuttav (näiteks siiski üks blogipostitus), aga selline avaldamistihedus räägiks justkui saekaatrist kuumade saiade realiseerimisest. Idee tuleb, teostamine, toimetamine ja trükki. Selles tsüklis tundub olevat toimetamine see lüli, millele ma pööraks rohkem tähelepanu - toimetamise üks osa on ka settimine, lase asjal mõnda aega seista ning vaata värskema pilguga üle mõne aja pärast, kas midagi on üleliia või midagi on puudu. Kui antud juhul on idee ja sellest loodud maailm koos oma eetiliste probleemidega kahtlemata lahe, siis tegevustik ei ole täiesti samal tasemel ning intriig võiks ehk olla vähe mitmeplaanilisem. Ja romaan tegelikult mahukam … (jajah, järelsõnas nimetab Raul Sulbi seda ökonoomsuseks). Ühesõnaga, ehk võinuks oodata avaldamisega kasvõi jõulumüükide alguseni ning selle aja sees veel toimetada ja sisu mekkida. Aga ma kordan üle, et ma räägin puhtalt enda ettekujutusest lähtuvalt ning kuidas tegelikult selle raamatu valmimine oli, pole nõrka aimugi.

“See on mu vastutus, see olen mina. Skafloc on minu, ma pean ta päästma ja talle turvalise tuleviku looma, seega… Neetud Viikingreik jääb püsima, susikiuste, jääb! mõtles Hagenhild ja oli sel hetkel täiesti veendunud, et jah, see ongi tema ülesanne. Tema peamine kohus Skafloci päästmise kõrval oli teha kõik, mis tema võimuses, et hoida koos laiali pudenevat Viikingreiki.

Ainuüksi selle pärast, et kinkida oma pojale tulevik.

Viikingieetika - see mis pureb meie au, pureb ka meie südametunnistust ja vastupidi, ent au ning südametunnistus on kõik, mis meil on, meenusid Hagenhildile viiking Rahi sõnad. Kui laseksin reikil lõplikult tükkideks laguneda, haavaks see mu au, loobumine selle kooshoidmise püüdmisest pureks mu südametunnistust. See oleks aga iseenda suhtes lubamatu käitumine, mõtestas ta lahti viikingieetika põhiteesi.” (lk 136)