Tove Jansson: Hilja novembris

 Veel üks mu absoluutsete lemmikraamatute hulgast.

Oletan, et kõik teavad, et muumitrollide lood ei ole vähemalt pooles ulatuses lasteraamatud? Kui ei tea, ma ütlen: olen lugenud kõiki eesti keeles ilmunud Tove Janssoni kirjutatud muumitrollide maailma kuuluvaid raamatuid ja kui te arvate, et need on kõik lastele suunatud, kerged ja seikluslikud, saate väga petta. 

On ka selliseid raamatuid ja lugusid. Hea lastekirjanduse klassika - on põnev, kuid samas jagatakse väikesi läbinägelikke nüansse, teraseid tähelepanekuid ja isegi tegelaskirjelduses on tunda, et kirjeldajal on olnud lõbus ja ta on samas neetult terava silmaga. Kuid neid lastele suunatud ja lastele meeldivaid muumitrolli-raamatuid on küll üldarvult rohkem, ent mitte palju rohkem.  

Osad Muumitrollide lood on lüürilis-mõtlikud seisundiraamatud, kus toimuvast võiks faktihuviline lugeja hiljem graafiku teha, kui tahab sisekaemuste, muljete, tunnete ja nägemuste vahelt täpselt kokku saada, mis ja mis järjekorras siis ikkagi tegelikult juhtus.
Lugeja, kes pole veidrik, saab kätte parajal määral sündmusi ja parajal määral tunnet, et miski pole ühene. 
Keski pole ühene. 
Ja eriti just selles raamatus. "Hilja novembris".

Muumiperekond on ära. Kus ära ja mis nendega sai, on kirjas raamatus "Muumipapa ja meri". Kuid "Hilja novembris" leiab aset Muumimajas, kui perekond ära on.

Enamik Janssoni tegelasi on Tüübid. Kõõtsud ja koduvanad, filifjonkad ja pumpsud. Mymlad ja mutukad.
Vahel olen ma mõelnud, mis teeb filifjonkast filifjonka või koduvanast koduvana. Koduvanad on need, kes tahavad teiste elu korraldada, eks? Ja filifjonkad (enamasti naisterhvad, Janssonil on nad kõik vist naisterahvad) koristavad, teevad süüa ja kardavad. Neil on alati hirmud. Vastandina mymladele, kes ei karda midagi ega mõtle eriti teistele. Iseendas täiuslikud tüübid. 

"Hilja novembris"  räägib meile ühest filifjonkast, ühest koduvanast, ühest mymlast ja ühest pumpsust. 
Nad keegi ei ole tühjad kestad, neil kõigil on isiksused. Omad meeldimised ja omad jälestused. Omad vaikused ja omad väljendused.
Lisaks on tegelasteks Krõbivana (kelle peamine omadus on olla hästi vana) ja Nuuskmõmmik.

Kõigil neil on Muumiorus läbi käia omamoodi teraapiline rännak. 
Olgu, mitte Mymlal. Temal ei ole teraapiat vaja ja ta on just iseedana täiuslik ja täielik. Näeb teisi, ei ole kunagi meelega julm, aga vahel ta lihtsalt ei märka neid empaatiliselt, hingega. Ei suuda sisse elada muredesse-vaevadesse.  
Nuuskmõmmik otsib oma viit takti, tal on loominguline kriis.
Koduvana tunneb, et kusagil on tõelisem elu, milleni ta kunagi minna ei jaksa.
Filifjonkal on tunne, et elu pageb käest ja kas tema eluviis on üldse Kogueluks hea?
Krõbivana keeldub endale tunnistamast, et ta varsti sureb. 
Ja pumps Toft (tal on nimi, pole lihtsalt pumps) igatseb kodu ja armastust, ent leiab hoopis ... iseenda.
Selline raamat, mis ei õpeta elama. Möönab, et kõik on erinevad. Laseb oma tegelastel kõigil areneda. Vastastikku tõmmates ja tõugates tantsides ja vilistades, koristades ja ehitades, rääkides ja vaikides leiavad kõik mitte just tingimata  seda, mida nad otsisid, aga seda, mida neil vaja oli. 

Hästi armas, rahulik ning tark raamat. Teate küll: sügise vaikne üleminek talveks ei ole õigupoolest paha aeg. See on aeg, et kesta ja kindlustuda.

Sehkendamine
Katu loeb
Loe mind!

Hannu Mäkelä: Härra Huu

Nagu ikka, sattusin "Härra Huud" üle lugema juhtumisi.
Tahtsin midagi head ja kerget, vist lasteraamatut. Mitte seda, mitte seda, mitte seda ... oi! Ma olen Oisu raamatukogust ülejäävate raamatute kastist endale "Härra Huu" toonud!

Olgu, loen "Härra Huud".

Ma ei olnudki eriti kaugele jõudnud, kui taipasin, et Härra Huu on õpikuautist. 
Lapsena ma seda ei märganud. Noorena ma seda ei märganud. Ja täiskasvanuna lugesin viimati ilmselt siis, kui ei teadnud veel, et autism ja autistid on midagi kaugelt teistsugust kui "Vihmamehes" nähtu. 
Enamasti. 

Härra Huu on nii ilmselgelt autist, et hakkasin kõiges, mida ta teeb, mis temaga sünnib, kuidas ta suhtub ja mismoodi valikuid teeb, nägema iseennast. Mida ma teen, mis minuga sünnib, kuidas ma suhtun ja mismoodi valikuid teen.

Hirmutamine on töö, millest ta aru ei saa, aga mida ta peab tegema, sest no see on temasuguste töö. 
Tegelikult ta natuke pelgab lapsi, kui need lärmakad ja ideid täis on. Aga kui hirmutamiseks läheb, ta sellele osale ei mõtle, see selgub hiljem. 
Üldiselt ta väga ei taha seda hirmutamisvärki teha. Vihma sajab ja jalad saavad märjaks ja vbla saab veel nohu ... ainus kord, kus ta päriselt meelega koledat kolli teeb, on kord, kui ta päästab vanamutikest purjus kaakide käest.

Ta sööb kogu aeg üht ja sama toitu. Ta vihkab karjumist. Tal on hell ja kaastundlik loomus ja ta tahab alati kõiki aidata. Talle ei meeldi uued riided ega end pesta. Üldse vesi, sest see on märg. Vesi on hea ainult tee tegemiseks. Ta unustab ühtepuhku ära asjad, mis teistele inimestele tähtsad tunduvad. Ta ei loe eriti hästi inimkäitumist, ei saa aru, kas ilmselgelt valetatakse või kas ähvardustel on veidigi tõsi taga, ent samas loeb väga kiirelt ja kahtlusteta välja pisikesi varjundeid meeleoludes. Tal on probleemidele kummalised lahendused ja ta ise ei saa enamasti arugi, et tegu on võlukunstiga ja ta tegi midagi tavatut. See-eest tõuseb tohutu enesega rahulolu, kui on õpitud ust käepidemest avama või selgeks saadud, kuidas elektripliiti kasutada. Üsna tavapärasel määral hämmeldunud olemine ka tagaaeda üleöö ilmunud laeva või ootamatu "oi-mind-koliti-praegu-minema!" üle, sest nagunii on kõik päevad kummalised ja elu täis arusaamatusi ja reegleid, mida ta ei mõista, Kui olud muutuvad, elab siis teistmoodi, mitte ei imesta, otsi põhjusi, ürita aru saada, miks on nii. Korduv vaikne helifoon rahustab - näiteks vihma trummeldamine katusel.

Esimene osa raamatut on Härra Huu igapäevade kirjeldus. Ta üritab olla nagu teised. Käia suusatamas. kalal ja saunas, kasvatada lilli ja koristada. 
Need asjad ei taha õnnestuda peamiselt seepärast, et ta ei saa üldse aru, mis rõõmu neist olema peaks ja kuidas seda leida. Lisaks tutvub ta lastega ning tegeleb ellujäämisega. Iga päev on omamoodi kangelaslikult võidetud, kui ellu on jäädud. 
Või siis iga öö. Ta ülevalolemises puudub regulaarsus, aga eelistab ikkagi ööaega.

Teine osa on peamiselt seiklustest maa all.
Struktuurilt meenutab kogumik teist nõukogude aja imehead kogumikku - "Muumitrolli". Esimene osa on maailma tundmaõppimine (talveunest ärganud troll on muuseas sama autistlik kui Härra Huu), siis kärts-mürts-seikluslik osa ("Härra Huu saab naabri" ja "Muumipapa memuaarid") ja kolmas osa uude kohta kolimisest, täiesti uutmoodi elust ja selle tunnetamisest ("Muumipapa ja meri" ja "Härra Huu kolib ära"). 
Ainult omaette jutte "Härra Huus" pole. 
Kõik jutud on kolme osa sees, mitte ühtegi väljaspool.

Niisiis, seiklused maa all. 
Lapsena lugesin neid täiesti teistmoodi. Kõik oligi ehe ja hirmutav. 
Nüüd lugesin: "Aa, sellele lahendusele oli varem ta igapäevakirjeldustes viidatud. Sellele ka. Sellele ka. Tore, et iga laps sai ka korduvalt kangelane olla! Jai!"
Lapsena ei saanud ma isegi sellest aru, et Emma ei olnud päriselt tuleauku kistud, vaid oli admirali ise maha jätnud ja oma ema juurde elama läinud.

Autist, noh.

Ja nagu "Muumitrolligagi" - keskmine osa, mis mulle lapsena kõige rohkem meeldis, jättis nüüd kõige ükskõiksemaks. Mhmh, ei ole halb. Mingis teises kontekstis oleks isegi hea. Aga nüüd, kui põnevust vähem vaja, kõige tüütum. 
Samas - vbla ei tunduks teised osad nii head, kui vahepeal natuke kärtsu ja mürtsu poleks?

Kolmas osa on "Härra Huu kolib ära".
Härra Huu kolib endalegi ootamatult linna ja seal ellujäämiseks on vaja hoopis uusi oskusi. Kehtivad hoopis teised reeglid. Inimesed on sõbralikud või siis teesklevad sõbralikkust ja Härra Huu saab hoobilt vahest aru. Sõlmib uusi tutvusi. Kohtub vanade tuttavatega. Sooritab imesid. Ei oska liftiga sõita. Püsib tööl tund aega ja on pärast uhke, et nii kaua.
Kõik on korraga keeruline ja kerge - nagu kogu aeg.

Raamatu keel on ka autistlik. Päriselt. Nt lause "Kõrkjate ümber oli vesi jäätunud klaassõrmusteks." Just. 
Täpselt. 

Bukahoolik

4.c klassi õpilaste raamaturiiul