Sest see on hea.
Ma ju tunnen ära, kas sõnad on ausad. Ma näen ju ära, kui ehedalt kujundid mängivad. Ma loen ja saan, kuidas luulekogu mina ja loodus on üks, iga karu ja ämbliku, iga tiigi ja taevatooniga üks, ja samas oma emade, õdede, tütarde ja maaga üks. Ei valeta, ei lähe eksi, ta ongi.
Neis loetud sõnades on ainult piisake valu. On taevatäis headust, hellust ja usku, maapõue sügavust, maapinna püsivust ja kandvust - aga valu nii vähe, et peaaegu ei maitsegi teda.
Mina muidugi tunnen maitsest ära, sest oi, valu maitsega olen kaugelt liiga hästi tuttav, ja kasvõi terakene siin või seal annab erilise nüansi.
Kuid valu on siin nii vähe, et loetu maitseb võõralt.
Ma näen, et on aus.
Nii tore on teada, et kuskil kellegi jaoks on olemas selline maailm, selline armastus, sellised ööliblikad, sajuhood, koerad, hundinuiaebemed, küttepuud, mööduvad kuud, mööduvad aastad, pisikesed varbad, pehmed lapsepihud - ja headus jääb.
Lihtsalt ... mina olen teistmoodi loom. Tunnen ära emaolemise jõu ja õhu kirgasheleda maitse, maiööd ja raudahjud. Aga minu sees elab see teistmoodi, põimub hoopis teistmoodi. Seal, kus Petolail on hellus ja vägi, rõõmujõgi ja soojusmägi valukübemega sehen, on minul kannatuste kosk, milles helgib päikesehelk või kus tähesära peenikeseks publriks pihustatakse.
See kogu räägib mulle, et on olemas ka teistmoodi elu. Elu, mis ei tee haiget. Valu ongi eksikülaline?
Nõtke nukruse varjund vahel harva?
Ma ei ole päris kindel, kuidas sellisesse võimalusse suhtuda. Ma ei saa sellisest maailmast tegelikult arugi. Üha ja üha pean luuletust teist korda üle lugema või lugema algust, mis keskpaigaks juba meelest läinud.
Mõnikord loen kolmandat korda ka.
Jaa, enamik tekste on pikad, kuid mitte sellepärast.
Hoopis tolle valuasja tõttu.
Selles kogus on vaikne õnn, vaikne tugev õnn.
Õhtul metsjaärvest ujumast tulles
üle aasa loojuvas päikeseudus
rahu ja omaetteolemist tajudes
nagu loksud natuke paika,
seal hõõguvate-auravate
kõrte ees seistes.
Eemal helevalge täiskuu
valmistub hiilgama.
Tunned südmetuksetes
jaanipäevaaegset õhetust
ja rännusoovi
kulgeda aegade taha.
