Kuvatud on postitused sildiga Berit Petolai. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Berit Petolai. Kuva kõik postitused

13 aprill, 2026

Berit Petolai: Hele, tuisklev ja nimetu

Selle koguga jäin ma hätta. 
Sest see on hea. 
Ma ju tunnen ära, kas sõnad on ausad. Ma näen ju ära, kui ehedalt kujundid mängivad. Ma loen ja saan, kuidas luulekogu mina ja loodus on üks, iga karu ja ämbliku, iga tiigi ja taevatooniga üks, ja samas oma emade, õdede, tütarde ja maaga üks. Ei valeta, ei lähe eksi, ta ongi.
Neis loetud sõnades on ainult piisake valu. On taevatäis headust, hellust ja usku, maapõue sügavust, maapinna püsivust ja kandvust - aga valu nii vähe, et peaaegu ei maitsegi teda.

Mina muidugi tunnen maitsest ära, sest oi, valu maitsega olen kaugelt liiga hästi tuttav, ja kasvõi terakene siin või seal annab erilise nüansi. 
Kuid valu on siin nii vähe, et loetu maitseb võõralt.

Ma näen, et on aus. 
Nii tore on teada, et kuskil kellegi jaoks on olemas selline maailm, selline armastus, sellised ööliblikad, sajuhood, koerad, hundinuiaebemed, küttepuud, mööduvad kuud, mööduvad aastad, pisikesed varbad, pehmed lapsepihud - ja headus jääb.

Lihtsalt ... mina olen teistmoodi loom. Tunnen ära emaolemise jõu ja õhu kirgasheleda maitse, maiööd ja raudahjud. Aga minu sees elab see teistmoodi, põimub hoopis teistmoodi. Seal, kus Petolail on hellus ja vägi, rõõmujõgi ja soojusmägi valukübemega sehen, on minul kannatuste kosk, milles helgib päikesehelk või kus tähesära peenikeseks publriks pihustatakse.
See kogu räägib mulle, et on olemas ka teistmoodi elu. Elu, mis ei tee haiget. Valu ongi eksikülaline?
Nõtke nukruse varjund vahel harva?

Ma ei ole päris kindel, kuidas sellisesse võimalusse suhtuda. Ma ei saa sellisest maailmast tegelikult arugi. Üha ja üha pean luuletust teist korda üle lugema või lugema algust, mis keskpaigaks juba meelest läinud.
Mõnikord loen kolmandat korda ka.
Jaa, enamik tekste on pikad, kuid mitte sellepärast. 
Hoopis tolle valuasja tõttu. 

Selles kogus on vaikne õnn, vaikne tugev õnn.

Õhtul metsjaärvest ujumast tulles
üle aasa loojuvas päikeseudus
rahu ja omaetteolemist tajudes
nagu loksud natuke paika,
seal hõõguvate-auravate
kõrte ees seistes.
Eemal helevalge täiskuu
valmistub hiilgama.
Tunned südmetuksetes
jaanipäevaaegset õhetust
ja rännusoovi
kulgeda aegade taha.

Looming
Postimees
Sirp


14 november, 2019

Betti Alveri kirjandusauhinna nominendid 2019

Jälle on ilmunud ports autoreid, kellelt ilmunud esimesed raamatud, mis on vägagi lugemisväärt:

Margit Lõhmus: "Sterne: jutud 2002-2019"

Anna-Kristiina Pae: "Lindudeta kevad"

Berit Petolai: "Meoma ümisevad tuuled"

Vahur Laiapea: "Kodutud seosed"

Jane Rähn: "Ma tundsin üht poissi"

Toomas Taul: "Tuba 116"

Øyvind Rangøy: "Sisikond"


Pressiteates sedastati mõndagi teravat debüütide üldpildi asjus:

Žürii kõneisik Rauno Alliksaar nentis, et analoogselt eelmise aastaga andsid debüütide seas tooni kirjastuse Paljasjalg projekti "Eesti 100 luuleraamatut" raames ilmunud üllitised, mille kirjanduslik väärtus on enam kui küsitav. "Seda meeldivam oli mitmekümne debüüdi seast leida suisa seitse nominatsiooniväärilist teost. Tõsiasi, et seitsmest lõppvalikusse jõudnud teosest viis on luuleraamatud, näitab aga möödunud hingedepäevavahes eesti kirjanduses valitsenud suundumusi - ei saa öelda, et debüütide osas oleks olnud märkimisväärselt hea proosa-aasta," lisas Alliksaar. "Kui luuleilmas võis tajuda kvaliteetkirjanduse kriitilise massi olemasolu, olid proosadebüüdid valdavas osas küündimatud. Olulisimaks tunnusjooneks debüütide üldpildis võikski pidada ülemäärast enesekindlust."