Tegemist siis
ulmelise luulelooga koolieelikutele tähereisidest tundmatusse. Või
taas, tegemist on lõdvalt mõeldes metaulmega – kujutlus sellest,
milline see tähereis võiks olla... kui unistajast poisi joonistatud
tegelased omatahtsi tegutsema asuvad. Igatepidi metavärk (autor
kirjutab tegelasest, kellel omakorda tegelased ellu ärkavad),
eksole.
Koomiksilaadsed
pildid on joonistanud Alfred Saldre, kes ühendab ühelt poolt
lapsemeelse kosmoseseikluse kujutelma ja teiselt poolt üsna
gigerlikud remoslased (ehk siis päris võõrapärased tulnukad), kes
asustavad Remoste planeeti. Kui jutustaja kujutlus endast (Kivistiku
kujutlus Saldre käe läbi jutustajast?) on üsna elurõõmsalt
pioneerlik, siis tema kaaslane on samas kujundatud üpris
rassistlikus võtmes ahvisarnase Johnina. Kolmandaks seiklejaks on
koer Muri ehk siis taas elurõõmus kujutlus neist loomadest, keda
aastakümneid tagasi inimsoo nimel kosmosesse kõngema saadeti. Üheks
veidraks episoodiliseks (ent tähtsaks) tegelaseks on planeedil
külitav lohe, mis meenutab välimuselt pigem folkloorset Põhjakonna
(või saab ehk mõelda, et need müütilised olevused kadusidki aegu
tagasi Maalt tähtedele?). Sihtgrupist lähtuvalt ei saa öelda, et
lugu oleks mitmeplaaniline, ent eks seiklused ole siin toredad ikka.
“See vaid uni oli praegu,
kuid võib peagi loota aegu,
millal eilse kujutelu
tõeks teeb meie homne elu.”
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar