Abel Cain – Vale suund (Mardus 3/2000)

Muinasjutult tõukuv trash-huumor vene vägilasest Aljošast, kes sõjakäigult tulles satub ristteele, kus kolm silti: kas kaotad hobuse või kaotad pea või kaotad hobuse ja ... midagi – mille täpsemalt, ei ole enam sildilt näha. Kangelane (või nagu autor vahel hellitavalt kutsub: loll tümikas) paneb vere vemmeldamata otse sinna, kus kaotada kõige rohkem. Ja kas sa näe, peagi jääbki hobusest ilma, kes vajub soomülkasse koos varustuse ja kokkuröövitud varaga. Aljoša ei heitu ja paneb edasi. Saabub õhtu ja aeg õhtustada – ent jahisaak ärkab praevardal ellu ja silkab lõkke kohalt tagasi metsa. Kurat võtaks, on alles tavapäraselt salapärane paik! Aljoša otsustab magada, ent järgmiseks on kosta seletamatut kõminat... ja tulevad koerasuurused sääsed kangelase verd imema. Loll tümikas vehib mõõgaga ja tapab nõrkemiseni neid londiga vereimureid kuni taipab lõkkesuitsuga neid eemale peletada, ja see, tõepoolest, aitab. Järgmisel päeval... näeb kangelane veelombil olevat vapustava kehaga seksikust purskavat näkki, kelle võrku ta hetkega kleepub ja teevad kahekesi seda ja teist ning lõpuks näkk lahkub, võttes kaasa kangelase selle... Nojah, elu on mõttetu selleta.

Et siis üpris mahlaka huumoriga lugu vägilasest ja üleloomulikest olenditest ehk kokku üks lobe trash. Kui teksti kohendada-mugandada, saaks selle vast lisada “Saladusliku tsaari” maailma. Mitte et tegu oleks pärliga, aga meelelahutusena nõõtab küll.

ulmekirjanduse baas