Mul on õde, kes
kardab paaniliselt hiiri (murofoobia, musofoobia, surifoobia?).
Küllap tal juhtus varajases nooruses midagi sama traumeerivat nagu
alljärgneva luuletuse Siiril.
VÄIKE SIIRI
Väike Siiri
kardab hiiri,
keldrisse ei julge minna,
sest et väike hiireke
elama on asund sinna!
Hiirekene
küll ei karda
väikest tüdrukut nii arga -
põrandasse augu närib,
ronib tuppa,
ise pärib:
“Ütle mulle, kallis Siiri,
miks sa kardad
väikseid hiiri?”
- tõepoolest, juba
luuletuse illustratsioon on selline, et noh... On siis heledapäine
tüdruk, selgelt šokeeritud ja juuksed hirmust püsti, ning ta ümber
silkavad ringtantsus seitse (saatanlikult?) rõõmsat hiirt. Ütleme
ausalt – see on õudne.
Ajastule omaselt on
siin kerge kosmosevaimustus, nii joonistavad poisid rakette või
lendavad mõtteis Kuule. Noh, tüdrukud, need veel mängivad
nukkudega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar