Leiese tekstist pole iseenesest suurt
midagi diskuteerida, narratiiv on teada ja abjekte näkku ei karga
(hoolas mutt kaevab ja ükski muruhull ei tapa teda, kõik on
õnnelikud). Küll aga on paljugi rääkida (aga seda ma siiski ei
tee) Tammsaare illustratsioonidest, mis kui hingavad ühes rütmis
mõne Jacksoni splätterfilmi või siis lihtsalt düstoopiliste
ulmefilmidega. Need ülikonnastatud teod, oravad, konnad, liblikad ja
teised elajad; nende püüdlik paraadlikkus – selles kõiges on
hirmutavat transhumanismi. Või noh, humanoidlikkust. Ühesõnaga,
kui kellelgi himu midagi veidrat illustreerida või koomiksisse
valada, tasub lehitseda seda värvikat pildiraamatut. Või siis
mitte. Ise tuleb olla originaalne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar