Antoloogiast järjekordne lugu, mis
pole just futuristliku seikluse laadis (uh-oh). Nimelt siin tegemist
16. sajandi lõpuga: on London, Shakespeare ja täheteadlased, ehk
siis tegemist alternatiivse teadus- ja kultuurilooga: kuidas
paljutõotavast poeedist kujuneb... hmm... science fiction
draamaautor (või aimekirjanik, teaduse populariseerija?) - keegi,
kes tutvustaks avalikkusele tol ajal (tähe)teaduses toimuvaid
murranguid (kas Maa pöörleb ümber Päikese või vastupidi, kas
ilmaruum on lõputu või piiritletav?). Eks Shakespeare'i lähenemist
teadusele soodusta ka mehe mõningane isiklik huvi teadlase enda
vastu (kuigi jah, eks see ole tõlgendamise küsimus, sajandeid
tagasi käitusid inimesed vähe teistmoodi). (Ja unistav
koristajatüdruk Bessie räägib poeedile tähelaevadest...
taevatähtedest...)
Ega ausalt öeldes teksti kõigist
finessidest ei saanudki aru (kaasa aidanuks tollase ajastu tundmine,
nii mõnegi tegelase puhul oli tunne, et nüüd jääb midagi teksti
seisukohast olulist adumata). Lugu ise on kirjutatud üsna teatri-
või filmipärase fiilinguga – või on selles süüdi see, et
tegemist ikkagi Shakespeare'ga ja seepärast kujutlusvõime surutud
teatud rööbastesse? Igal juhul, huvitava teostusega lugu, mis võiks
kindlasti huvi pakkuda ka teistele peale ulmelugejate. Aga noh, mitte
just minu teetass.
Pealkirjas mainitud nimed on muidugi
taani härrasmehed Frederik Rosenkrantz ja Knud Gyldenstierne, kes
saavad külaskäigul Londoni täheteadlaste juurde lähemalt
tuttavaks Guillerme Shakespere'ga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar